Tänavuse üldlaulupeo “ÜhesHingamine” segakooride liigijuht Heli Jürgenson teeb oma igapäevatööd Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ja Estonia Seltsi segakoori ees. 2010. aastal on Heli üle-eestilise vaimuliku laulupeo kunstiline juht Tartus. Laulupeo segakooride liigjuhina toob see pidu Jürgensonile esimest korda võimaluse juhatada ka ühendkoori. Tema hinnangul on laulupidu eestlaste jaoks oma elust kinnihoidmise tugipunkt.
Kuidas kirjeldate oma sisetunnet kaks päeva enne laulupidu?
Hirm on. Hirm pole sellepärast, et lauljates kahtleksin või et laulud poleks selged. Toimunud on ju nii palju häid proove. Mul on hirm tegelikult sellepärast, kuidas nii teha, et laulu sisse vägi tuleks.
Teie juhatada on laulupeol kaks lugu. Segakoorid laulavad vana-tuntud-head Kunileidi “Sind surmani” ning ühendkoorid Urmas Lattikase ja Leelo Tungla uut lugu “Väike maa”.
Juhatada kahte lugu laulupeol – see on liigijuhi suur privileeg. Tuleb hakkama saada ja kõik peab korda minema. Ja lähebki. Õhkama võtab, sest Leelo Tungla kirjutatud sõnad on nii ilusad.
Segakooride liigijuhiks kutsus Teid laulupeo kunstiline juht Ants Soots. Olete Ants Sootsi esimene õpilane Otsa-koolist ja esimene üliõpilane konservatooriumist.
Ants Soots ütleb mulle tervituseks tihti “Tere, üliõpilane!” ja mina vastan “Tere, õpetaja!” Aga see “õpetaja” on minu poolt öeldud alati väga suurte tähtedega, kuigi tegelikult oleme me temaga juba ammu kolleegid.
Mis teeb “õpetaja”-sõna tähed suureks?
Ants Soots on Eesti koorimuusikamaastikul suur tegelane. Piisab rahvusmeeskoorist, mille taset on Soots suutnud peadirigendina pikka aega väga kõrgel hoida.
Aga õpetajana hindan temas eelkõige võimet näha nootide taga muusikat. Ta on õpilastega aus, süstemaatiline, väga hea metoodikaga ja põhjalikult analüüsiv. Vähe on neid inimesi nagu Soots, kes ei mõtle oma isiklikule karjäärile, vaid on eriala teenistuses.
Lähemalseisjad räägivad Sootsi mahlakast huumorist.
Mulle ei tule hetkel meelde tema tunnis tehtud naljad. Aga Soots ise meenutas hiljuti, kuidas olin tunnis juhatanud üht osa Verdi „Reekviemist”, mis kestab umbes 43 minutit. Lõpus olin kiitnud, et küll oli seekord hea tund. Soots sai öelda ainult “tere” ja “head aega”.
Oma õpilastega tahaksin olla sama keskendunud ja analüüsiv, kui Ants Soots minuga oli.
Tahaksin, et mu õpilased näeksid muusikat nootide taga, mitte ainult koorijuhi käe tööd. Muidugi on tehnika oluline, kuid muusika on peamine. Eelmisel nädalal toimusid Otsa-kooli vastuvõtueksamid, kuid tahtjaid koolijuhtimise erialale oli kahjuks vähe. Ja praegu tundub, et järjest vähemaks jääb.
Teie muusikutee algus jääb kodukohta Aserisse.
Kui lastemuusikakooli direktor käis eelklassi läbinuid kooli kutsumas, siis ütlesin, et mina tahan ka. Ei tea, kust selle julguse võtsin, et nii otsustavalt öelda ja käituda, sest olin lapsena äärmiselt vaikne ja tagasihoidlik. Aga kodus seadsin vanemad fakti ette ja mulle osteti klaver. Sedamoodi jõudsingi muusika juurde.
Ilmselt olen musikaalsuse pärinud oma isalt ja isapoolselt vanaemalt. Isa mängib mitut pilli, kuigi pole ühtegi neist õppinud. Ja vanaema laulis tihti, teda kahjuks ei ole enam. Kui nüüd hiljem, koolitatud kõrvaga muusikuna vanaemale mõtlen, siis arvan, et ta võinuks olla isegi professionaalne laulja, sopran. Aga sõda tegi paljudesse eludesse oma korrektuurid ja õppida ei olnud sageli võimalik.
Aseri muusikakoolis olid Teie klaveriõpetajateks Karin Kaju ja Silvi Varinurm, keda soojade sõnadega meenutasite.
Hiljem juhtus nii, kui juba kirikumuusikakoolis koorijuhtimist õpetasin, et seal sai minu õpilaseks Karin Kaju. Sellised on elukestva õppe vingerpussid.
Pärast kaheksandat klassi astusin Otsa-kooli. Klaveri eriala jaoks on mu käsi endiselt liiga väike ja muusikateadus nõuab pikalt istumist ning omaette nokitsemist. Nii jäigi üle valida õpetaja Varinurme soovitustest kolmas —koorijuhtimine.
Olen selle valiku üle õnnelik, sest minu sisemine loomus on praeguse erialaga kooskõlas – vajadus seltskonna järele on niivõrd suur. Eks igas koorijuhis on ka veidike edevust, sellist heas mõttes edevust, mis teda koori ette ajab. Ma naudin just seda tööd, mida ma teen. Mul on väga vedanud, sest mu hobi ja töö on üks ja sama.
Üldjuhina tõusite esimest korda dirigendipulti 2002. aasta noortepeol.
Meie kursus oli väga tugev. Õppisin koos näiteks Erki Pehki, Elmo Tiisvaldi, Karin Veismanni, Lauri Sirbi ja Olari Eltsiga. Mitmed meist juhatasid juba maakonna pidusid. Mina juhatasin näiteks Viljandis. Hirvo Surva, kes 2002. aasta noortepidu tegi, kutsus mind oma meeskonda. Ja kaks aastat hiljem olin juba üldlaulupeol segakooride ees.
Liigijuhina jäi Teil möödunud talvel läbi viia 35 eelproovi maakondades.
Üsna karm tööaasta on olnud. Ega edasinegi lihtsam tule.
2010. aasta suvel peetakse Tartus kirikupäev ja vaimulik laulupidu. Praeguseks on juba sinna registreerunuid üle kolme tuhande, aga tahtjaid on veel.
See on rohkem, kui eelmisel peol oli lauljaid kokku. Paljud ilmalikud koorid on ühendust võtnud ja andnud teada, et tahavad laule õppida ja Tartusse tulla.
Tänavuse suurpeo liigijuhiks kutsus Ants Soots Teid kaks ja pool aastat tagasi.
Esmalt valitakse uue peo projektidest parim ja selle esitajast saab kunstiline juht. Viimati siis valiti parimaks Ants Sootsi nägemus. Kunstilisel juhil on õigus valida endale meeskond. Nii ta mind liigijuhiks kutsuski.
Kui on selge, kes on järgmise peo korraldajate meeskonnas, siis hakatakse kokku leppima repertuaari.
Eks see umbes nii ole, et pead kolleegidega nõu ja paned tosinast laulust paki kokku. Muidugi tuli jälgida Sootsi soove, et oleks midagi uut ja midagi vana. Ja kindlasti tahtis ta huumorit, võimet iseenda üle nalja visata. Ja muidugi on laulupeo lauludes isamaaarmastus tähtis. Et peol on ka palju koolikoore ja nooremaid lauljaid, siis tahtsime, et kavas oleks ka mõni lugu kerge muusika klassikast. Ja Valgret on laulupidudel vähe lauldud – nii tuligi kavva popurrii tema lauludest. Aga lõplikult otsustab selle, mis kavva tuleb, ikkagi peo kunstiline juht. Pidu on eelkõige tema nägemus ja teised ei saa lugusid meelevaldselt juurde torgata või ära jätta.
Sootsi huumorile vastab segakooride kavas Piret Ripsi ja Heiki Vilepi “Meeste ja naiste” lugu. Minu meelest on see väga hea karakteriga lugu, soorollidest. Vilepi tekst on naljakas nagu tema tekstid ikka. Mitmed inimesed on mulle ütlemas käinud, et see lugu jääb nende koori pikemalt püsima. Mõnele see laul meeldib, mõnele mitte.
Laulupidude tulevikust kõneldes, kas järelkasvu ikka jätkub?
Kui arvestada seda tungi, mis sellele peole oli, paistab laulupidu täie tervise juures olevat. Varakapitalism hakkab läbi saama ja inimesed pöörduvad taas põlisemate väärtuste ning traditsioonide juurde tagasi. Laulupidu on eestlaste oma elust kinnihoidmise tugipunkt.
Kui mul oleks palju raha ja ma saaksin asju suunata, siis tahaksin teha nii, et noored andekad muusikud valiksid koorijuhi eriala. Et noored tuleksid koorijuhtimist õppima. Räägitakse, et meil on ka insenere väga vaja, ja küllap ongi, aga ka noori Piibelehtesid on meil vaja.
Suurpeole lähevad Teie kodustest kõik. Abikaasa Tiit laulab Estonia Seltsi segakooris, samuti Teie õed Eve ja Aive. Tütar Hanna läheb lavale lastekooriga ja poeg Sander poistekooriga. Kuulajate hulgas on Teie ema ja isa. Ja see on tähtis, et nad on.
Laulupeo eelõhtul läheme üldjuhtidega esmalt Pika Hermanni juurde lipu langetamisele, sest siis mängitakse esimest korda Ernesaksa “Mu isamaad”. Hermanni juurest minnakse metsakalmistule küünlaid viima. Kui kalmistult tulen, siis triigin öösel oma pere riided, et hommikul peole minna.
Teised üldjuhid elavad peo ajal Oru hotellis. Mina pean olema siiski kodus, sest mu sõbranna tuleb kooriga Saksamaalt ja me majutame sealse koori kahte lauljat.
2009. aasta üldlaulupeo “ÜhesHingamine” kunstiline juht Ants Soots, miks valisite suurpeo segakooride liiki juhtima Heli Jürgensoni?
“Heli Jürgenson on pikka aega olnud segakoori väärtuste kandja. Ta on Estonia Seltsi segakoori ülestöötaja ja see koor on paljudele eeskuju andnud. Tahaksin Heli tegemiste puhul rõhutada just sõna “segakoor”, mitte kammerkoor ega muud.
Pealegi on Heli Jürgenson pikka aega ka noori koorijuhte muusikakoolis õpetanud, neid koorimuusika juurde viinud.
Heli isikulised omadused on sellised, et ta sobib hästi üldjuhiks. Tema seisukohad on alati põhjendatud ja tal on selge nägemus asjadest, mida ta teeb.
Heli on väga pühendunud.”
iii
KADRI PULK
