Jupikaupa ja kallimaks

Rahvas naljatleb tänaseni teemal, et seal, kus lõpeb mõistus algab raudtee. Vene ajast pärit ütlemine peab tänaseni paika. Tapa-Tartu vahelises suurtes remonditöödes pole süüdi tänased Eesti raudtee juhid, nemad on töö tegijad. Kiiruste tõstmine terasteedel on olnud aktuaalne paarkümmend aastat. Edasi oleme liikunud teo-sammul. Näpuga võiksime näidata omaaegsete transpordi- ja kommunikatsiooniministritele. Mõnedki asjad olnuks õige asjaajamisega juba olemas. Teeme kõike jupikaupa ja kokkuvõttes läheb asi kallimaks. Algul tõstsime kiirused 120 km/h ja nüüd 140 km/h. Mõnel sirgel lõigul tõuseb reisirongide kiirus tulevast aastast, kui teetööd on läbi, isegi 160 km/h, ent need on siiski üksikud kohad.
Oleks võinud seda kõike teha juba kümme aastat tagasi, kui osteti uued Stadleri rongid.
Eelmisel kümnendil ehitasime uued perroonid, aga nüüd räägivad raudteemehed mitmes kohas vajadusest neid pikendada, kuna uued rongid või pikemad koosseisud nädalalõppudel ei mahu omal ajal ehitatu äärde.
Nüüd teeme mitut asja korraga, elektrifitseerime, õgvendame trassi, ehitame uusi perroone ja rajame tunneleid. Kõik toimub korraga ennaktempos. Kõike saanuks aga hajutada ka närvitsemata. Riik tellis Tšehhi tehasest uued elektrirongid, ent ei mõelnud, kas jõutakse kõigega tähtajaks valmis. Sõrmenipsust elektrimaste püsti ei pane, veoalajaamu ei ehita, pingestamine võtab aega. Raudtee ise võib valmis olla, aga kui muu venima jääb, siis pole mingit kasu. Kui tahame juba aasta pärast tuhiseda Jõgeva jaamast Ülemistele tunniga, siis peabki kannatama.