Üks suuri etteheited Euroopa Liidu kriitikutelt ühendusele on, et tol napib demokraatlikku legitiimsust. Ehk siis äraseletatuna – ühenduse juhid langetavad meie elu puudutavaid otsuseid, ilma et keegi oleks neid sellesse ametisse valinud.
Ametisse määratakse
Tegelikult on need kriitika all olevad ELi juhid saanud ametisse määramise teel: nad on ametisse nimetanud demokraatlikult valitud peaministrid (või mõne juhul ka presidendid). Ent kui majandus- ja rahanduskriis nõudis Euroopa Komisjonilt, Euroopa Liidu Nõukogult ja Euroopa Keskpangalt kiireid ja otsustavaid samme, siis kriitika ei vaibunud.
Kriitikale vastuseks võtsid Euroopa parteid viimastel Euroopa Parlamendi valimistel nõuks esitada oma kandidaadi Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale. See tähendas, et juba valima minnes said inimesed anda oma hääle ühe või teise kandidaadi kasuks. Konservatiivne Euroopa Rahvapartei esitas oma kandidaadina Luksemburgi endise kauaaegse peaministri Jean-Claude Junckeri.
Rahvapartei võitiski valimised ja nii esitati 27. juunil peetud ülemkogul Juncker ametlikult kandidaadiks komisjoni presidendi ametikohale. Junckeri kandidatuur seati üles vaatamata Ühendkuningriigi ja Ungari vastuseisule, sest praegu oli esimene kord, mil hääletati uue, 2009. aastal jõustunud Lissaboni lepingu järgi. Uue korra kohaselt oli presidendikandidaadi nimetamiseks vaja üksnes kvalifitseeritud häälteenamust (vähemalt 15 riiki, kelle rahvaarv oleks 65protsenti ELi rahvaarvust), st ühe liikmesriigi vetost jäi väheks. 16. juulil läheb Junckeri kandidatuur kinnitamisele Euroopa Parlamenti.
Selline on üldjoontes Junckeri kandidaadiks saamise ja Euroopa Komisjoni presidendi valimiste faktiline külg. Teine külg koosneb vaidlustest, järeldustest, spekulatsioonidest ja tulevikuvisioonidest.
Vastuargumente leiab alati
Britid on esitanud Junckeri valimisele vastuväiteks asjaolu, et Euroopa Parlamenti käis valimas üksnes 43 protsenti Euroopa valijaskonnast, kellest andis omakorda Euroopa Rahvapartei poolt oma hääle veelgi väiksem osa. Seega olevat Juncker kindlalt vähemuse esindaja ega sobivat Euroopa Liitu esindama.
Küsigem siiski vastu, kas Euroopas olnuks mõni kandidaat, kes oleks brittide kriteeriumidele vastanud. Vaevalt, arvestades näiteks, kui vähe Briti avalikkuses üldse Euroopa Liidust ja Euroopa Parlamendi valimistest räägitakse. Vastuargumente leiab ka ajaloost, sealhulgas briti ajaloost – valimistel pole alati saanud osaleda sugugi kõik elanikud, sest kehtisid varalised, soolised ja seisuslikud piirangud. Ometi on Ühendkuningriiki ja ka teisi valitava esinduskoguga riike nimetatud ammu demokraatlikuks.
Kui Junckeri ametissesaamine peaks õnnestuma, annaks see tugeva signaali ka järgmisteks, 2019. aastal peetavateks valimisteks. Praegu esitasid parteid oma juhikandidaadid võib-olla siiski kobamisi ja kiirustades ning üleeuroopalist kampaaniat jõuti teha vähe. Kui aga Juncker peaks praegusel viisil saama Euroopa Komisjoni presidendiks, siis julgustaks see tulevasi kandidaate tegema juba varakult tööd komisjoni presidendiks saamise nimel ning ka Euroopa avalikkuses kõneldaks rohkem sellest, kes võiks olla komisjoni uus president.
Kui aga näitlikustada Eesti abil, siis võiks olla selge, et näiteks Tunne Kelami valimine tähendab ka Junckeri toetamist. Või Marju Lauristin sotside juhikandidaadi Martin Schultzi toetamist.
Kes ta on?
Ent kes see Juncker üldse on? Võrguväljaanne EUobserver tsiteeritakse Briti suurimat päevalehte The Sun, mille järgi olevat Luksemburgi kauaaegne peaminister „Euroopa ohtlikem mees”. Seda sellest vaatenurgast, et Juncker toetab föderalistlikku Euroopat, mis on brittidele vastukarva. Teatavasti oli ainus avalikkuseni jõudnud erimeelsus Eesti peaministri Taavi Rõivase ja tema Briti kolleegi David Cameroni kohtumisel suhtumine Junckerisse – Eesti toetas teda, Ühendkuningriik mitte. Olles olnud väikeriigi peaminister, ei soovi Juncker kindlasti suurriikide võimutsemist Euroopa Liidus ja tema vastus ongi olnud föderalistlik Euroopa, mis ei tähenda veel Euroopa Ühendriike. Juncker ja Cameron on samas lubanud leida lahenduse brittide muredele seoses Euroopa Liiduga ja loodetavasti õnnestub brittide hirme vähendada.
Raske on samas ette kujutada euroopalikumat poliitikut kui aastail 2005–2013 eurogruppi juhtinud Juncker. Oli ju tema üks peaarhitekte, kes tegeles kriisiaastail Kreeka, Portugali, Iirimaa, Küprose jt riikide päästmisega. Praeguseks paistab „tulekahju” olevat kustutatud, kuid Juncker on ise ajakirjandusele tunnistanud, et nii mõnigi kord pidi ta valetama, sest mingid otsused langesid kitsas ringis, andmata võimalust rahaturgudele reageerida. Juncker on öelnud, et katoliiklasena ei olnud säärane tegutsemine talle kerge.
ELi ühine välisminister
Eestile võiks olla meelitav teadmine, et Juncker on nimetanud oma esimese välispoliitilise prioriteedina ELi kõrge välisesindaja muutmist ELi tegelikuks ühiseks välisministriks. Selline muutus võimaldaks ELil kõneleda Ukraina sündmuste valguses ühel häälel. Seda on ju ka Tallinn pidevalt toetanud. Moskva senine poliitika on olnud suunatud ELi ühtsuse lõhestamisele ja ühisem välispoliitika pakuks võimalust säärasele poliitikale paremini vastu seista.
Rohkem Euroopat, see ongi olnud Junckeri vastus nii majanduslikule kui ka välispoliitilisele kriisile. Säärane teguviis peaks sobima niihästi Eestile kui ka Euroopale tervikuna.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik. Artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.
i
ERKKI BAHOVSKI
