Mõnd mõtteidu kannad pikka aega kaasas nagu tüütut kärbest, kes just ei hammusta, aga rahu ka ei anna. Kuni ühel hetkel näed või kuuled midagi, mis lajatama ehk sõna sekka ütlema kehutab. Vaevalt et sellest ütlemisest-kirjutamisest midagi muutub, aga inimeseloom on ju kord selline maailmaparandaja. Samas püüan mitte hetkekski unustada sõbranna 90-aastase ämma eneseiroonilist ütlust, mis minu sõpruskonnas selliste “parandustalgute” ehk arvustamiste puhul lausa klassikaks saanud: “Küll on hea, et mul endal ühtki viga pole!”.
Tõekuulutaja jäi endaga rahule
Elupilt, mis kirjutamiseks tõuke andis, etendus aga Mulgimaa väikelinna kõige suuremas poes. “Ja mis sina meil siis ometi nii paisud?” kuulsin kassasabas seistes kedagi enda lähedal kõva ja selge häälega ütlevat. Tõmbasin automaatselt kõhu koomale ja piilusin süüdlaslikult ringi, aga repliik polnud siiski mulle suunatud, vaid kenale noorepoolsele kassapidajale. Ütlejaks tema ilmselt hea (vaat, kui vastuoluline võib olla keel!) tuttav, kes järjega parasjagu maksma jõudnud.
Ei kuulnudki täpselt, mida noorepoolne naine, kelle piht tõesti repliigi autori omast pehmem, vähkpunasena vastuseks pomises, sest nii piinlik oli, et vaju sealsamas oma kaubakorviga tükkis läbi põrandaplaatide.
Tõekuulutaja korjas aga oma ostud kokku ja lahkus, kogu maailmaga ja iseendaga ülimalt rahul.
Kui vanemad on sarvikud, ega siis lapsed…
Huvitav, kust selline suhtumine, et aega ja kohta valimata võib välja öelda kõike, mida sülg suhu toob, külge saadakse, mõtlesin pärast poekülastust võõrast linnast ära sõites.
Kõik me pidavat ju oma lapsepõlvest pärit olema… Kas oli too kähku ütlev ja mitte ka pärast mõtlev proua pärit sellisest kodust nagu see, kus noore inimesena kahe pika sõidu vahel ööd olin? “Ära võdista siin oma pekke, pane pikad püksid jalga!” käratas pereema oma mehele, kes suvises ja siiski viisakas riides hommikukohvi jooma laekus. Koolieelikuist poiss ja tüdruk itsitasid seepeale mõnusalt. Küllap polnud see esimene kord ja kardetavasti ka mitte viimane, kui nende emme publiku ees sel moel sõnadega tulistas, sihikul rahumeelne issi.
Võis juhtuda tõesti, et noodsamad mudilased koolijütsideks saanutena klassikaaslaselegi sama kompleksivabalt sõnadega äsasid ja edaspidigi kriitikaga kitsid polnud… aga ehk ka mitte. Sest nagu ütles Iti ja Kusti isa: kui vanemad on sarvikud, ei pruugi lapsed seda alati olla. Aga kahjuks juhtub ka vastupidi.
Endine kolleeg tunnistas hiljuti, et ei oska ühe noore inimese käitumise peale enam tõesti naerda ega nutta. Kunagine naabrilaps, kelle emaga omal ajal lahutamatud sõbrannad oldud, jalutanud talle linnas poiss-sõbraga vastu. Aga et tema teisele poole tänavat eriti hästi ei näe, ei pannud ta teretamist tähele. “Ma teadsin, et sa ei näe, aga sa ei kuule ka,” hüütud talle. “Armuline aeg, vanemad olid nii viisakad ja väljapeetud, kust see nüüdseks juba noor naine sellised kombed on saanud? Nii võib ta ehk koduõuel omaealisele hüüda!” oli naine hämmingus.
Koolipinkigi ei nühita ju asjata. On meeles, et kuigi stagnaajal oli klassijuhataja püha kohus õpilasi eelkõige poliitiliselt harida, st kuulutada-kinnitada, kui hea on elu vabade riikide murdmatus liidus, leidis vähemalt meie õpetaja küll mahti klassijuhatajatundides ka sellest rääkida, mis on taktitunne, mida on viisakas teha ja öelda ja mida mitte.
Tööõpetuse tundides, kus vanemate klasside neiud muu hulgas lihtsamate toitude valmistamise selgeks said, oli juttu ka lauakommetest ja möödaminnes sellestki, et külas teise perenaise valmistatut arvustada ei kõlba ning kriitikakeeld laieneb sellelegi, mida võõrustaja küll ise keetnud-küpsetanud pole, kuid mis tema laual.
Paraku tean soliidses eas daami, kes iial valjul häälel kuulutamata ei unusta, kui peolauas mõni suupiste tema arvates liig- või vähesoolane, ülearu vürtsikas või mida iganes. Ehk puudus tema just sel ajal koolist, kui laua- ja muudest kommetest juttu oli? Või pidasid tema vanemad end tõesti omal ajal külas käies nii ülal?
Pikalt pole kannatada jäänud…
Aastaid tagasi oli mu õppejõud ühe arsti sõnakasutuse pärast sügavas hämmingus. Kui tema, tollal napilt kuuekümnene, oma jalavalusid kurtnud, pärinud tohter tema vanuse järele ja maininud möödaminnes ja läbi lillede, et siis pole ju enam kaua kannatada jäänud…
“Mu ema on üle kaheksakümne ja käis veel hiljuti tööl. Mis õigusega teisi aitama õppinud inimene vihjab, et varsti on mul aeg minna!” oli ta nördinud. Ei osanud autoriteetset ja soliidset inimest kuidagi lohutada, jäi üle vaid imestust avaldada, kuidas ikka nii võib.
Nüüdseks tean, et võib veel mitutki moodi. Ka alla viiekümnene võib tohtri juures kaelaradikuliiti kurtes kuulda, et eakatel tuleb seda paraku ette! Ja südantsoojendav ei ole seegi, kui teise ihuhädast kuuldes jutustama hakatakse, kuidas mõni tuttava tuttav, kel just samad sümptomid ilmnesid, hiljaaegu teise ilma läks.
Kui veel sügavamal mälestustelaekas tuhnida, leiab näiteid, millest võib koguni järeldada, et viisakust ja taktitunnet pole mõtet kooliharidusega koos eksisteerimas loota. Ketserlik mõte, kuid…
Mäletan lapsepõlvest üht rahvarohket juubelit, kui lauldi läbi kõik laulud, mis vähegi meelde tulid, ühe refräänis oli aga mainitud juuti. Hetkel, kui järjega sinnamaale jõuti, meenus lauljatele, et seltskonnas on selle rahvuse esindaja olemas… ja sõnad “segati” vastava koha peal ära.
Vaat, kui taktitundeline seltskond, kuulsin oma vanemaid hiljem kodus arutamas. Nüüd tagantjärele tean, et pidulistest enamikul oli ametlikku haridust vaid kuus-seitse klassi, mõnel vähemgi, sest sõda tõmbas nende kooliajale liig varakult joone alla.
Julge suhtlemine või taktitus?
Kord tuli kogeda, et mõni inimene taktitunde ja viisakuse argusega ühele pulgale seab. Kui kunagi isetegevuskollektiivis noorele kaaslasele märkuse tegin, et ta teistelt lilleraha sünnipäevalapse kuuldes ei küsiks, vastas neiu rõõmsalt: “Ega mina ei karda, ma suhtlen kõigiga vabalt!” No mis sa ütled!
Mis salata ja parata, ämbrisse astume me mõnikord tahtmatult kõik. Kui seltskonnas on inimesi, kelle tausta ega minevikku ei tea, siis on lobisemislaua taga komistus kerge sündima. See on nüüd koht loo alguses kirja pandud refrääniks “Küll on hea, et mul endal…”
Kui me üldse ette ei vaata, mis keelelt lipsab, võime lõpuks viie labasema riigi hulka sattuda, kui kellelgi pähe tuleb sellist statistikat tegema hakata. Eestlased ollagi juba kaugemal oma musta huumori poolest tuntud. Mis siis, kui seegi pole mõnel puhul muud kui lihtlabane südamehariduse nappus?
Ehk võiksid kodanikeühendused hakata kirjutama projekte, mille toel saaks täiskasvanuid üldinimlike väärtushinnangute osas harida, et me ei arvaks, et peas eelnevalt tsenseerimata mõtteavaldused avatust ja suhtlemisjulgust näitavad?
i
KAIE NÕLVAK
