Tänase lehe esiküljelugu annab aimu ühest reaalsest murest, millega kaugemate maanurkade rahvas peab silmitsi seisma. Kauplusautod tõmbavad oma tegevust koomale.
Otsesõnu tähendab see, et tekib juurde kohti, kus inimesel pole enam võimalik lähedalt oma igapäevast leiba osta.
Siin võiks jätkata traagilise kirjeldusega murelikust memmekesest kepi najal, kuid ehk suudavad ka need, kellel isiklikult taolisi probleeme pole, seda ette kujutada. Samas ei saa me süüdistada ettevõtjaid, kellele kauplusautod kuuluvad. Pole ju võimalik kedagi kahjumiga töötama sundida.
Aga kelle asi see on? Kes aitaks? Kõikvõimalikud regionaalpoliitilised projektid pajatavad ju erinevas sõnastuses ja eurodirektiivide valguses ikka sellest, et igal pool tuleb tagada elutähtsate teenuste kättesaadavus, ning samuti ka kogu riigi tasakaalustatud arengust.
Tegelikult ei ole kauplusauto tulemine või mittetulemine üksikküsimus, pigem üldistus. Samasse ritta kuuluvad ju ka vägagi hõre bussiliiklus maakohtades, arstiabi kättesaadavus, väikekoolide küsimus. Loomulikult püütakse asju paremaks teha, ent kas piisavalt ning kas prioriteedid on ikka õigesti paigas? Me ju ei taha väikekülade väljasuremist pika pilguga pealt vaadata, või varjatult tahame siiski?
Siin on omavalitsused erinevalt tegutsenud, nii nagu on erinevad ka nende pangaarvetele tiksuvad summad. Kui aga omavalitsusel jääb rahast või vastutustundest või lihtsalt hoolivusest puudu, kellele siis loota? On see Jumal taevas või ikkagi riik?
Vooremaa otsest vastust ei tea. Samas tahaks uskuda, et kusagil siiski keegi leidub, kes neile küsimustele vastata oskab. Või vähemalt püüab. Hea oleks seda siis ka meie lugejatele teada anda.
