Kui jagada kõigile inimestele raha või hüvesid vastavalt vajadusele, tuleks Eestis tõsta nii palku, pensione kui toetusi. Loomulikult peaksid praegusest palju rohkem raha saama ka puudega pensionärid. Paraku seda raha pole.
Marika Tuusil on õigus, et pensioniea saabumisega puue ära ei kao, et ratastooli-inimene jääb ikka edasi ratastooli ja kellelegi ei kasva uus jalg asemele. Ka pime, olles olnud pime juba pikka aega, jääb ikka pimedaks ja vaegkuulja pensionile minnes oma kuulmist tagasi ei saa. Tõesti ei kao kusagile ära ka puudest tingitud lisakulutuste vajadus.
Kõigele muule lisaks on ebaõiglane ja loomuvastane ju seegi, et inimesed, kes juba aastaid on olnud pimedad, võib-olla pimedana sündinudki, peavad oma puuet alatasa tõestama ning käima läbi komisjonide, mis kinnitaksid, et nad ikka endiselt ei näe. Samas on aga ka täiesti võimalik, et mõni noor inimene, olles saanud puude mõne trauma tagajärjel, võib ajapikku taas terveneda.
Üldiselt tundub, et puudegruppe jagatakse Eestis välja liiga kergekäeliselt ja mõne puude, mitte kohe sügava, aga kergema küll, võib sisuliselt saada kohe pensionile minnes. Eks paarsada krooni ole ka raha ja arstid määravad eakatele puudeid nii, nagu võiks arvata, et oleme jõudnud ajajärku, kus vanadus ise on haigus või puue.
Selline olukord tingibki ebaõigluse tõeliste invaliidide suhtes, kes loomulikult vajavad suuremat abi ja tähelepanu. Ent ei maksaks siingi tagasi tüürida nõukogude aja tasemele, kus pimedad said tasuta pileti teatrisse esimesse ritta ja invaliidid käisid veteranidega ühes eliitpoes kohvi, viinereid ja sitsiriiet ostmas, samal ajal kui ülejäänud inimestele polnud selliseid privileege ette nähtud.
Kuni Eestis tõusevad kõikide inimeste pensionid, tõuseb ka eakate enesehinnang ning kellelgi pole enam vajadust ennast paari krooni pärast ilmaaegu puudega inimeseks tunnistada lasta. Kui mõistetakse, et vanadus pole haigus ja puue pole privileeg, siis loksub kõik iseenesest paika. Seni pole abi ka poliitikute üksteisele näpuga näitamisest.
