Juhtkiri: Unistus luulepealinnast

Taas on läbi saanud üks Jõgevamaa märgilisi sündmusi – põhikoolide noortele mõeldud luulepäevad „Tuulelapsed“. Kaks päeva pea täissaalile antud etendusi andsid tunnistust sellest, et kirjandus ja luule elavad ning on nähtavad ja kuuldavad. Vaadates Jõgeva kultuurikeskuses üles astunud noori, oli pisut kade tunne. Neil on nii palju võimalusi, vabadust ja loovust, mida tegelikult mitte miski tagasi ei hoia.
Meie tänane riik on vaba ja seda vabadust kasutatakse hästi. Kirjandust loetakse ja selle valik on lai. On nii ajaloolisi teoseid kui kaasaegseid ja kui üks klass on võimeline koos ette kandma luulet, esinema laval ja andma endast kõik, siis on see ühise tegevuse võlu ka saalis tunda. Korraks silmi kinni pigistades võis nii mõndagi luulerida kuuldes tagasi minna oma lapsepõlve, küll vaid hetkeks ja hoopis teise aega, aga tunne luuletusest ja selle sõnadest tuleb meelde. See oli hea tunne.
Need noored, kes olid möödunud nädalalõpul Jõgeva luulet esitamas, on meie tulevik. Kui nad täna lisaks kõikvõimalikele nutiseadmetele võtavad kätte ka raamatu, loevad luulet, oskavad seda visualiseerida ja kuulajateni tuua, siis on nad väga palju väärt. Ja sellele on kaasa aidanud nii „Tähetund“ kui ka „Tuulelapsed“.
Vähim, mida saaksime teha, on liikuda Jõgeva kui luule pealinna nimetuse poole. See alusmüür, mida on siinsed kirjanikud ja siit pärit näitlejad ning kunstnikud loonud, on väärt ühte väärikat maamärki. Olgu see siis uuendatud Betti Alveri muuseum või vaimsuse kandjana luulepealinna nimetus.