Samal ajal kui britid loovad kunstlikult looduslikke niitusid, on neid Eestis veel säilinud ja täies hiilguses ning liigirohkuses ka meile silmailu pakkumas.
Üks taolisi puisniite paikneb Põltsamaa linna külje all jõe ääres. Nii lähedal linnale, et koolilastel poleks õuesõppimise tunni raames sugugi raske ega aeganõudev puisniidule jalutada ja seal puid-põõsaid ning lilli ja liblikaid tundma õppida. Mis looduses oma silmaga nähtud, jääb kauaks meelde. Pealekauba veel hea vaheldus koolipingis istumisele.
Egas puisniidul jalutamine ka teistel linlastel ning linna külalistel raske ole. Tasub ainult ette võtta. Kõigepealt aga peab inimene meeles pidama, et kaitsealuseid taimi on keelatud kahjustada, korjata ja välja kaevata, sest kõik need tegevused ohustavad liikide säilimist antud kasvukohas. Koju aeda pole mõtet haruldasi orhideesid tuua, sest need ei kasva seal.
Just hirmust muutuda kollektsionääride labidaaukude tallermaaks ei taha asjatundjad mõeldagi ekskursioonide korraldamisest puisniidule. Kuigi just niiviisi saaks inimestele kõige paremini näidata looduse imesid. Pealekauba tallaks suur seltskond selle ala lihtsalt ära ja siis poleks järgmisel aastal ka midagi enam vaadata.
Veel on üks võimalus käed külge panna, et puisniit jääks ikka puisniiduks. Nimelt vajab seal kasvav-õitsev kooslus korra aastas niitmist. Ja üsna hilist. Kel oskus vikatiga ümber käia veel käe sees, saaks talgutel kaasa lüüa.
Selline töökeskkond motiveerib küll, seda on näidanud lõvide kogemus võsa tõrjumisel. Nii võsa tõrjumine kui ka niitmine on kaks väga olulist tööd, et puisniit säiliksid.
Jõudu huvilistele!
