Juhtkiri: Toeks väikekoolidele

Eesti hõredalt asustatud maapiirkondades on juba alates 1990ndatest aastatest hakatud sulgema väikseid maakoole, kus võib olla veel kümnend või kaks varem oli õpilasi olnud rohkelt. Vanasti, mil tegutsesid ühismajandid ja maakohtades töötasid suured karjalaudad, rajati kuivateid ja remonditöökodasid, olid maapiirkonnad rahvast tulvil. Ent muudatused, mis järgnesid taasiseseisvumisele, tõid aga kaasa rahva koondumise linnadesse ja väikekohtade muutumise inimtühjaks.
See, et Jõgevamaal said nüüd kolm väikest maakooli riigilt täiendavat toetust, teeb sestap üksnes heameelt ning on maakonna vaates positiivseks sõnumiks. See, et Jõgevamaa ei tühjene inimestest ja väikekohtades nähakse perspektiivi pidada, olgu siis kuue- või üheksaklassilist maakooli, on ju ainult positiivne.
Maakoolide ülalpidamine pole kahtlemata odav lõbu. Lisaks koolimaja kütmisele ja remontimisele tuleb ju ka õpetajatele ning tugispetsialistidele palka maksta. Ja tugispetsialiste, tuleb välja, pole kaugeltki kerge leida.
Teisalt, õigus on neil, kes ütlevad, et kui maakohast kaob ära kool, siis käivitub ahelreaktsioon, mille tulemusena kaob varsti ka kohalik raamatukogu, kauplus, postipunktist või pangaautomaadist rääkimata. Kool kannab endas edasi sõnumit, et külas on elu.
Sellistes kohtades Jõgevamaal, nagu Siimusti, Sadala ja Lustivere, peab kool kindlasti säilima. Ja maakoolidele eraldatud toetusraha uudis just seda sõnumit endas kannabki – et nooremas vanuseastmes õpilased peavad saama ikkagi kohapeal koolis käia.