Eesti põldudel kasvatatakse kartulitaime mugulaid alles vähem kui paarsada aastat ja juba on meil kõigil tunne, et kartul – see on meie rahvustoit. Mida küll muinaseestlased sõid? Pigem naereid. Vaevalt hakati kartulit massilisemalt kasvatama, kui juba tekkis sordiaretus, Eestis juba 1900ndatel. Geenidega mängimine meeldib teadlastele alates hernetaimede ristaja Gregor Mendeli ajast, kindlasti varasemaltki. Ühe Eesti tuntuima kartulisordi „Jõgeva kollane“ aretaja oli Julius Aamisepp. Nüüd on Maaelu Teadmuskeskuses Jõgeval aretatud järjekordne uhiuus kartulisort, mis on läbinud karmi heakskiiduringi ning kinnitatud käesoleva aasta märtsis nimega „Joosep“.
„Joosepil“ on tegelikult ootel ka väike sõsarkartul, mis on juba valmis aretatud, kuid esialgu kannab alles numbrit. Eks näe, mis nimega kartulisort tuleb pärast „Joosepit“. „Joosep“ saabub Eestisse ajal, kui kartulikasvatuse pind on vähenenud. Sest kartulit kasvatati sada aastat tagasi umbes 70 000 hektaril, kuid 2020. aastatel on pind vähenenud umbes 3400 hektarile. Oma osa on ka selles, et kartulit ei kasvatata enam massiliselt loomasöödaks. Siiski on keedetud kartuli kalorsus väiksem kui riisil ja pastal, seega peaks kartul jääma tervisliku toiduvaliku hulka. Olgu „Jõgeva kollane“, „Verev“ või „Joosep“, igaüks võib leida sobiva Eesti 48 kartulisordi hulgast. Kuid nüüdsest hakatakse juba olemasolevaid sorte tuunima geenikääridega, et nad oleks haigus- ja kahjurikindlamad, võib-olla vähem aretama uhiuusi sorte. Tavainimene võib ainult imetleda sordiaretajaid ja nende tohutut kannatlikkust. Aitäh kartuli „Joosep“ eest!
