Eesti Posti otsusesse sulgeda 1. augustist üle Eesti 95 postkontorit või postipunkti suhtuvad erinevad inimesed kindlasti erinevalt. Need, kes tuttavatega suhtlemisel ammu e-postile üle läinud ja kataloogikaupu ei telli, jätab see uudis võib-olla täiesti külmaks. Paljudele teistele valmistab see aga meelehärmi.
Kui lugeda Eesti Posti pressiteateid ja sama riigiettevõtte poolt omavalitsustele saadetud kirju, võib jääda mulje, et tegelikult osutatakse ligemale saja postkontori sulgemisega Eestimaa inimestele suisa teene: neis tekstides korduvad üha fraasid ?postivõrgu kaasajastamine?, ?postiteenuse kvaliteedi ja mugavuse tagamine? jne. Justkui nõukogude ajal, mil kõike tehti ju aina ja ükspäinis rahva hüvanguks.
Väikeses maakohas elav inimene, kelle lähiümbrusest igasugu asutused ja asjamehed juba aastaid justkui kabuhirmus põgenenud on, tunneb aga, nagu oleks riik just tema kodu ümbert eriti õhukeseks jäänud ning nagu poleks riigil temast sooja ega külma. Muidugi: kulud vajavad optimeerimist ja Eesti Post pole tõesti sotsiaalasutus, aga kusagil peaks ka piir olema, kustmaalt optimeerimine lõpeb.
16. veebruar 2008
