Juhtkiri: Raamatulehe keeramise lummuses

Raamatu aasta sai eile, eesti kirjanduse päeval, pidulikult üle Eesti avatud. Päev varem toimus Jõgeval temaatiline konverents, kus räägiti raamatute ajaloost, tänapäevast ja vaadati pisut ka tulevikku. Ka eelmise sajandil, aastal 1935 toimus esimese raamatu aasta tähistamine väikestes kohtades päev või paar varem, ikka nii, nagu kohalikule rahvale sobis. Sestap ei tasu imestada, et Jõgeval just kolmapäeval sisukas raamatu aastale pühendet konverents korraldati.
Kuigi viimase aja üldrahvalik mantra on teemal lapsed ei loe ja on vaid nutiseadmetes ja ekraanide ees aega veetmas, siis konverentsil tuli välja, et tegelikult ei ole asi nii hull. Loetakse ikka, loetakse eesti ja inglise keeles ja vanuse kasvades hakatakse üha enam väärtustama just eesti keelt ja eesti keeles ilmunud kirjandust. Ajaloost tuleb välja, et ikka ja jälle, ka aastasadu tagasi, on tuntud muret kasvava põlvkonna pärast. Küll kaugenevat nad päris maailmast ja lähevad hukka. Ka raamatuid peeti omal ajal kasvavat noorsugu hukutavateks. Kui tänaseid trende kommenteerida, siis kahjuks on just meessoo hulgas lugemine tunnistatud pehmeks väärtuseks ja lugejate hulgas on suurem enamus naissoo esindajad. Ehk õnnestub raamatu aastal ka mehi rohkem lugemise juurde tuua.
Ajakirjanduse tähtsus raamatute armastuse tekkeks on olnud märkimisväärselt suur. Tänu omaaegsetele lehesabades ilmunud raamatututvustustele ja järjejuttudele kasvas rahva huvi lugemisvara vastu. Täna on samalaadseks väljundiks ka sotsiaalmeedia oma lugemisgruppide ja erinevate blogidega. Kes tahab, see loeb, olgu see siis e-luger või arvutiekraan või vana hea päris paberraamat, mille lehe keeramine määratleb sind koos raamatuga. Just raamatulehe keeramine on midagi, mida ükski nutiseade ei a ja teeb lugemiskogemuse ainulaadseks.