Homme sada aastat tagasi sündis Smålandi maakonnas Vimmerby väikelinna lähedal Näsis tüdruk, kelle nimeks pandi Astrid Anna Emilia Ericsson. Tänaseks tunneb maailm või vähemalt parem osa sellest teda muidugi hoopis Astrid Lindgrenina, kelle vaimukate lasteraamatutega on üles kasvanud mitmed põlvkonnad poisse ja tüdrukuid.
Vooremaa julgeb viie ööri peale kihla vedada, et ei Rootsis ega Eestis pole hetkel elavate kirjas ainsatki hingelist, kes ei teaks ega tunneks Pipi Pikksukka, Vahtramäe Emilit, Kalle Blomkvisti ja Karlssonit katuselt ning teisi Lindgreni raamatute tegelasi. No vähemalt mõnda neist. Või kui mõni väidab mitte tundvat, siis on ta vähemalt ise lausa äravahetamiseni sarnane mõne koomilise täiskasvanuga nendest samadest raamatutest. See lihtsalt on meie ühine kultuuriruum ja Euroopasse kuulumine, mille vastu ei saanud omal ajal isegi raudne eesriie.
Nii tähistatakse ka Lindgreni 100. sünniaastapäeva väga paljudes koolides ja väikesed lapsed näiteks Soomes või Lätis ei tule tavaliselt selle pealegi, et need vahvad raamatud on rootsi keelest tõlgitud ja igaüks arvab, et nende tegevus toimub siinsamas, ainult paar hooviväravat edasi.
Päris lõbus on mõtelda, et Pipi, Tommy ja Annika võiksid tänapäeval olla juba 75-aastased. Raske seda muidugi ette kujutada polegi, sest alles paari aasta eest lahkunud eakas kirjanik näitas meile ju ise, et üks daam võib veel üle üheksakümnesena olla samahästi kui parimais aastais. Palju, peaaegu kõik sõltub ju suhtumisest, sellest, kellena me ise ennast tunneme. Spunki otsida on alati õige aeg!
