Juhtkiri: Palju õnne meile!

Kolme päeva pärast tähistame oma riigi sünnipäeva. Meie Eesti saab 107-aastaseks. See on juba päris väärikas iga kui arvestada, et sellesse mahub neli inimpõlve. Rääkimata sellest, milliseid aegu ja katsumusi on need möödunud aastad meie teele veeretanud. Võiks öelda, et mitmetel aastakümnetel on purjetatud justkui üle tormise ookeani. Silmapiiri nägemata, kuid samas teades kaljukindlalt, et see on olemas ja ootab meid.
Nii on ka meie omariiklus arenenud ja muutunud tugevamaks. Eesti on jõudnud aastatega nende riikide hulka, kus inimesel on olemas kõik võimalused olla vaba ja tegutseda vastavalt oma soovidele. Elada ja tegutseda omatahtsi. Vabadus on meie iseseisvuse suurim hind.
Me võiks alati sel puhul mõelda, et maailmas on mitmemiljonilised rahvad, kellel puudub selline vabadus. Kellel pole iseseisvust kunagi olnud. Kes elavad kusagil kellegi teise armust ja meelest.
Ja kui me vahel, hallil ja raskel argipäeval, kipume kurtma selle üle, milline Eesti on või mis on meil puudu, siis ka see käib vabaduse juurde. Sest selle muutmine on kokkuvõttes igaühe enda kätes. Seepärast on kõige rumalam tegu oma riigi halvustamine, süüdistamine või sildistamine, sest sa ise oled ju see riik. Sest kui sa ei austa ega hooli oma riigist, kodust, oma vanemast, lapsest, siis sa ei hooli ju kokkuvõttes ka iseendast.
Nii et hooligem rohkem oma riigist, siis hoolime ka endast. Lihtne tõde, mida Eesti sünnipäeva eel on taas põhjust meelde tuletada.