Juhtkiri: Õppida pole kunagi liiga hilja

Adavere mõisa härrastemajas tunnustati möödunud nädalal täiskasvanud õppija nädala raames tublisid inimesi, kes on veel täiskasvanuna seadnud sammud kooli, et omandada veel mõnel alal haridus või saada mõni teine kutse, et alustada karjääri uues kohas.
Mis sunnib üldse kedagi minema kümme või isegi kakskümmend ja enam aastat pärast kesk- või ülikooli lõpetamist uuesti näiteks kutsehariduskeskusesse, ülikooli või rakenduskõrgkooli mingit uut ala õppima, et uuel alal tööelu alustada?
Tavaliselt sunnib selleks elu ise. Näiteks mõni pööre elus, olgu selleks kasvõi koondamine. Praegusel majanduslikult turbulentsel ajal tuleb seda üpriski palju ette, et toimub lausa kollektiivkoondamisi. Kui ettevõte lõpetab tegevuse, siis paraku tuleb inimestel leida omale teine töökoht. Või hakata ise ettevõtjaks. Põhjuseks, miks minna õppima, võib olla kasvõi lihtsalt soov teha elus muutus, alustada puhtalt lehelt, teha karjääripööre.
Kui nõukogude ajal tundus igati normaalne, et inimene läheb pärast kooli lõpetamist – olgu siis linnas või maapiirkonnas – kuhugi asutusse tööle ja töötab sama ametikoha peal vaat et kuni pensionieani välja, siis tänapäeval sellisele ühes kohas aastaid olemisele enam nii hea pilguga ei vaadatagi.
Tänapäeval peetakse seda õigeks, kui omandatakse lisaks õpitud erialale ka mingi teine, et vajaduse korral suuta endale elatist teenida hoopis teistsuguse asjaga tegeledes.
Aga eks see kõik ole kinni inimeste mõttemustrites ja võib olla ongi täiskasvanuna õppima minek omamoodi mugavustsoonist välja tulek.