Juhtkiri: Ninapidi ekraanis

Tänapäevases infoühiskonnas on juba loomulikuks saanud, et inimesed kasutavad telefone ja arvuteid igapäevatöös järjest rohkem. Ka koolide õppetöös kasutatakse nüüdsel ajal vähem entsüklopeediaid ja sõnaraamatuid, rohkem interneti-avarusi informatsiooni hankimiseks.
Kui aga algklassis õppiv koolilaps kõnnib hommikul kooli poole – või õhtul koolist koju – vahtides ülekäigurajal teed ületades nutitelefoni ekraani, siis viitab see probleemile, millest tänases Vooremaas ka lähemalt juttu tuleb – nutisõltuvusele. Vaevalt küll, et ta nutitelefonist vajalikkU infot otsib. Küll aga seab ta ohtu enda elu ja tervise, arvestamata ülekäigurajale lähenevat autot ja ümberringi toimuvat. Halvemal juhul vahitakse telefoniekraani jalgrattaga sõites.
Nutisõltuvusest ongi saanud tänapäeval probleem, millega koolid üle Eesti peavad ühtemoodi rinda pistma. Õpilased istuvad vahetundide ajal pingi peal ja vahivad telefoniekraani. Käsud ja keelud siin aidata ei pruugi. Pigem tuleb jõuda probleemide juurpõhjusteni ehk heita pilgud kodu poole.
Kui vanem ostab lapsele juba varajases nooruses nutitelefoni, ei piira selle kasutamist, laseb noorel tunde veeta arvutimänge mängides, siis on tulemuseks see, et midagi jääb selle arvel
tegemata. Füüsiline koormus väheneb, asendudes nutitelefonide ja ekraanide taga istumisega.
Teisalt, loevad ka eeskujud. Kui lapsevanem viib last autoga kooli, ise samal ajal rooli taga liiklusvoos olles nutitelefoni näppides, siis pole raske otsida koolidesse jõudnud nutisõltuvuse algpõhjuseid.