Juhtkiri: Lootust siiski on

Läbi pärandkultuuri jõuame ikka ja jälle oma juurte juurde. Kuigi maailma muudatused ja globaliseerumine annavad aeg-ajalt teisi signaale. Kas üldse on vaja seda oma asja ajada, ülemaailmne küla neelab meid niikuinii ühel heal päeval alla. Lihtsam on lahustuda kui hoida oma keelt, meelt ja kultuuripärandit.
See, et odavam ja maitsvam on sünnipäevalaual isetehtud kartulisalat, ei ole kellegi üllatuseks. Pigem võib üllatavaid ajalooseiku ja fakte leida arhiive uurides. Ülle Jukk on selles osas ära teinud suure töö, kirjutanud hea hulga Jõgevamaa toidupärandit raamatusse. See on vaid murdosa kõigest sellest, mida arhiividest leida võib. On innustav leida retsepte, mis panevad nii mõnegi esimest korda odrajahukukleid tegema või proovima, kuidas munavõi tegemine õnnestub. Isegi maailma globaalses külas vajama me toitu ja miks mitte ei või see olla siin, Eestis kasvanud ja kasvatatud toorainest tehtud, ise valmistatud.
Nii nagu leitakse põnevat toidupärandi teavet arhiividest, leitakse ka motiive ja inspiratsiooni rõivaste valmistamiseks. Kuremaal toimunud ettevõtlike naiste konverentsil saadi julgust ja innustust selles valdkonnas tegutsemise kohta. Lahtise meelega ringi käimine ja oma südame järgmine võib viia imeliste tulemusteni. Kõige sellega kaasneb ka julgus elada, võtta midagi ette, teostada soove ja unistusi.
Tänavu sügisel on ilmunud Jõgevamaal mitu raamatut, on juba avatud ja tulemas mitmeid uusi näitusi. See kõik tähendab seda, et inimestes loomingulisus elab ja soovib kõnetada ka laiemat publikut. Lootust siiski on.