Kes nüüd enam täpselt mäletab, millal naistepäev kui punase taustaga püha ebapopulaarseks muutus ja millal ta meie kevadtalvistes traditsioonides taas vähehaaval oma koha sisse võttis. Ehk nõukaajaga võrreldes olulisemagi. Värvikama igal juhul, sest enam ei pea mehed kahvatute, poolvägisi õitsema meelitatud tulpide ja aravõitu nartsissidega leppima ega alpikannipottide pärast sabas seisma. Lillepoed säravad vikerkaarevärvides ja levitavad peomeeleolu tekitavaid lõhnu lausa üksteist üle trumbates.
Kampaaniatega kaasa minna on nõme, arvab mõni mehepoeg ja deklareerib, et tema toob oma pruudile, abikaasale või emale lilli siis, kui tuju tuleb, ja kindlasti palju tihedamalt kui kord aastas. Müts maha dzhentelmenide ees, kes nii tõepoolest ka teevad, mitte ainult ei suurusta. Aga paraku leidub meie põhjamaises kliimas võrdlemisi palju sellist sorti tugevama soo esindajaid, kes lillede kinkimiseks põhjust vajavad. No kasvõi selleks, et naine, ema või sümpaatne kolleeg hämmeldunult ei päriks, et mis sul nüüd… või mis mina nüüd… Sest tundeid enda teada hoidvad mehed on vastavalt välja koolitanud ka õrnema soo. Ollakse harjunud, et kui juba komplimente puistatakse või lilli kingitakse, on midagi erakorralist lahti.
Olgu siis pealegi ka 8. märts üks nendest harvadest päevadest aastas, kus massiliselt lilletuutudega mehi ringi lippamas näeb. Ja las olla naistepäev heledam pärlike selles hallivõitu argipäevakees, kus aastaajadki lootusetult sassis ja päike kuude kaupa vaat et tagaotsitavaks kuulutatud.
8. märts 2008. a
