Juhtkiri: Kutseliste kalurite põud

Kuigi mitmelt poolt kinnitatakse kui ühest suust, et kalavarudega on Peipsi järvel üldiselt lood head, mida näitab ka äsja lahti läinud särjepüük, siis hämmastab see, et kutselise püügiga tegelejaid on aastatega järjest jäänud vähemaks jäänud. Harrastajaid on ehk tänapäeval rohkem kui vanasti, aga just kutselisi kalureid on vähem.
Mõistagi on tänapäeval üldse kalandussektoris töökohti vähem kui vanasti, nõukogude ajal. Ja reaalsus on muidugi ka see, et kala tõepoolest püütaksegi, nii Peipsi järvest kui merest, vähem välja. See, kui kümned kalapaadid seisavad kasutuna Lohusuu sadamaalal kaldal kuivdokis, kuigi hooaeg on alanud, on pilt, mis räägib iseenda eest.
Paljuski panevad asjad paika näiteks kvoodid. Kalur püüab oma aastakvoodi täis, jaotades püügi koormuse ühtlasemalt kogu hooaja peale ära. Ja rohkem ta püüda ei või. Eestis rakendati Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvel mitukümmend aastat aga niinimetatud olümpiapüüki ehk teisisõnu – kehtis põhimõte, kes ees, see mees. Ja korraga püüti välja rohkem kala – see aga ilmselt avaldas mõju ka kalavarudele. Mis tähendab aga seda, et tööl oli rohkem kutselisi kalureid ning tööd tuli selles valdkonnas rohkem teha.
Tekib küsimus, miks kala tänapäeval järjest vähem püütakse Peipsil ning kutselisi kalureid vähemaks jäänud on. Kas ehk on põhjus selles, et kutselise kaluri töö pole üleüldse enam nii tasustatud? Või polegi enam nii palju reaalseid töökohti selles valdkonnas?
Kahju oleks vaid sellest, kui kasvõi Lohusuu sadamas kuival seisvad kalapaadid maha müüakse või vanarauaks lõigatakse.