Neil päevil räägitakse meedias palju sügistormidest ja orkaanist – olgu siin- või sealpool Suurt Lompi. Õnneks torm looduses suurt pahandust pole Eestis põhjustanud.
Kohati näib aga, et ka kohalik kultuurielu näiteks Põltsamaal ja Jõgeval oleks justkui tormituulte, suurte muudatuste ja kataklüsmide meelevallas. Saame lugeda raputavaid uudiseid ja õhus on mõningast peataolekut tuleviku osas.
Sel nädalal saab lehest lugeda Jõgeva Valla Kultuuri lahkuva juhi mõtteid ja tagasivaadet tehtule. Alles esitas lahkumisavalduse ka Põltsamaa kultuurikeskuse direktor, kes samuti oli tulnud Põltsamaale kohalikku kultuurielu eest vedama n-ö väljastpoolt, olles ka üpris suurte ambitsioonidega. Ka Jõgeva Valla Kultuuri vedas inimene, kes tuli alles üsna hiljuti Jõgevale suurte plaanide ja suure visiooniga.
Iseenesest on hea, kui keegi suudab mõelda kastist välja – tulles kaugemalt, saab vaadata asjadele teisema pilguga kui see, kes on aastaid kohalikus kultuurielus pidevalt sees olnud.
Aga asjal on ka teine pool. Kui võtta ükskõik milline Eesti kant, siis kusagil pole nii, et raha on ülearu palju ja seda pole kuhugi panna või et plaane võib teha igasuguseid ja kõigeks jätkub ressursse. Igasugustele suurtele plaanidele seab piirid raha. Ja kui asutakse juba olemasolevat lammutama, uuesti üles ehitama või suure visiooniga midagi enneolematut püstitama, siis võivad kergesti tabada tagasilöögid. Ning lammutatut uuesti üles ehitada on samuti raske ja kulukas. Kui üldse võimalikki.
