Turu-uuringute firma Saar Poll on tulnud lagedale väitega, eestlastel pole aega kultuuri tarbida. Küsitlused näitavat, et eestlased käivat viimasel ajal vähem teatris ja kinos, vaatavat rohkem filme kodus. Samal ajal kui raamatute lugemine haritud inimeste hulgas vähenevat, olevat inimete hinnang kultuurile oluliselt paranenud.
On see nüüd järjekordne kadumaläinud nokia otsimine või lihtsalt kampaania, mille peale on tõenäoliselt mingisugune summa magama pandud? Millest järeldada, et just aja-, mitte aga raha- või huvipuudus on see, mis inimesed näiteks vähem teatris käima paneb?
Niisugused uuringud ei näita, millisel tasemel on eestlase arusaamine haridusest ja haritusest ning mida ta üleüldse peab kultuuriks. Võib olla on inimesed hoopis nii targaks saanud, et mõistavad oma vabal ajal ka puhata ja loodusest rõõmu tunda?
Sõnad kultuur ning tarbimine on juba iseenesest absurdses ja peaaegu vastandlikus seoses ning nende ühte lausesse panemine kasvõi küsitluses peidab endas juba hariduse puudulikkust, kui muidugi pole tegemist hoopis sihiliku paroodiaga.
Võimalik, et tarbida saab rämpskultuuri. Õige kultuur on nagu õige kulinaaria, mida ei saa endale nurga taga kiiresti sisse valada nagu odavat kütust. Kultuuri saab nautida, temast saab osa saada. Selleks on inimesele loodud mitmed niisugused meeled, mis teda teistest elusolenditest eristavad.
Igasugune kultuur, mitte üksnes kõrgkultuur, vaid ka rahvakultuur on vabaduse tingimustes ikka eelkõige naudinguteallikas, mida ei maksa segi ajada sotsialistliku kohustusega saada linnuke kirja, et kogu kolhoosipere on jälle õnnelikult ooperis ära käinud. Me ju ei käi enam ammu kunstisaalis, heeringas hõlma all, samuti ei ole meil vaja kultuuri selleks, et endast salaja auru välja lasta või ridade vahelt midagi keelatut lugeda.
