Kui linnades on elanikel enamasti hoovis prügikast käepärast, siis maal lendab rämps ikka veel pahatihti lihtsalt kuhugi hunnikusse, halvemal puhul koguni metsa alla. Nii see aga lõputult kesta ei saa.
Samas peavad maapiirkondades inimesed tänaseni enamjaolt ise muretsema, kuidas oma prügist lahti saada. Siiski tasub meelde tuletada, et elanike prügimurede lahendamine on ka kohalike omavalitsuste otsene kohustus. Reeglina sellega tegeletakse, kuigi nii kiiresti, kui sooviks, kõike pole jõutud.
Prügimajandus on arenenud riikides arvestatav majandusharu, kuhu investeeritakse aina rohkem. Järjest on karmistunud ka kõikvõimalikud keskkonnanõuded ning looduse reostajaid tabavad trahvid. Nagu muudeski valdkondades, ei saa siin Eestilt kohe mingit tohutut arenguhüpet tahta, ent sammhaaval liigutakse siiski edasi. Heaks märgiks on ka Jõgevamaal edenev prügikäitlus ning uued jäätmehoolduskeskused.
Prügihunnikute kadumine eeldab elanike ja omavalitsuste mõistvat koostööd, kus kumbki pool ei saa ainult nõuda, vaid peab ka ise pingutama. Inimesele, kes pole kunagi prügiveo eest maksnud, võib see ebaõiglane tunduda, ent teisiti pole tänases tarbijaühiskonnas enam kuidagi võimalik.
Samas pole õnneks olnud signaale, kus keskkonnainspektorid euronormidega jaburalt üle pingutavad ning näiteks mõnd vanamemme mõttetult kiusama kipuvad. Aga ei maksa arvata, et prügimurest saabki lõplikult kõrvale põigelda, eriti neil, kellel on võimalusi, kuid kes lihtsalt ei soovi oma jäätmete eest maksta.
Kui prügimajanduse niiöelda tehniline pool suudetakse iga aastaga paremaks muuta, siis inimeste suhtumiste muutumisega läheb tavaliselt kauem aega.
Ometi tahame ju kõik elada puhtamas keskkonnas, kus sodihunnikud silma või hais nina ei riiva. Nii ongi küsimus “Kuidas prügist lahti saada?” tegelikult meie kõigi ühine asi, mitte kellegi isiklik probleem.
