Juhtkiri: Keskkonnasõbralik mõtteviis tegelikult

Neid teemasid, millele keskkonnale mõeldes tekib teoreetiline heldimus, on mitmeid. Näiteks lapstööjõu kasutamine siiamaani mõnedes riikides, kust meieni jõuavad odavad tooted, mida me siiski mõnikord ostame, sest loodame, et just neid ei ole lapsed valmistanud.
Keskkonnahoid on aga jõudnud meie igapäevase eluviisi hulka, sest ega ei viska ikka kasutatud patareid tavalise prahi hulka ega tühja plastpudelit loodusesse. Veel kümmekond aastat tagasi ei olnud prügi sorteerimine veel nii levinud kui nüüd. Alati võib arutleda, kas välja sorteeritud papp või klaas ikka jõuab sinna, kuhu vaja, kuid mõttelaad, et liigitamine on vajalik, on iseeneses juba väärtuslik.
Loomulikult ei oleks vaja minna teise äärmusse ning loobuda pesemisest põhjusel, et see kulutab kallist loodusressurssi, vett, ega pidevalt lampe plõksutada, kui on vaja pidevalt mitme ruumi vahel liikuda, sest see kulutaks lampe (ja keskkonda) rohkem kui mingil ajal pidevalt sisse lülitatud valgustus.
Kuhu ka ei liiguks maailm, on keskkonnale kasulikum, et materjale taaskasutatakse ning selleks on vaja kõikide mõtteviisi muutust. Hea näide on puidutööstusest – kui mõnikümmend aastat tagasi maksid puidutööstused selle eest, et nende puidupraht ära viidaks, siis nüüd müüvad nad edukalt puidutöötlemise jääke, sest nendest valmistatakse nii küttematerjale kui ka muud.
Keskkonnavaldkonnas on teoreetiline heldimus jõudnud nähtava tegelikkuseni inimeste igapäevases käitumises. Seda kinnitatakse ka tänase lehe keskkonnaloos.