Looduses on asjad nii paigas, et tavaliselt ei tule metsloom inimeste juurde. Ta kardab inimesi ja hoiab neist eemale. Ega inimene ise ka metsloomi kodustama tohiks kippuda. Kitsetall ja rebasekutsikas või siis karupoeg kasvavad oma ema hoole all kõige paremini. Ja emad õpetavad neile kõiki eluks vajalikke tarkusi.
Kui inimene võtab endale õiguse sekkuda metsloomade ellu kasvõi sellega, et äratab karuema üles, jätab see oma pojad maha ja kaob. Nüüd läheb inimese süda haledaks ja päästetud karupojad leiavad tee turvakodusse, kus neist siis taas metsaloomad peaksid saama.
Pea kuu aega hoiavad Pärnu-, Rapla- ja Järvamaa ning nüüd siis ka Jõgevamaa elanikke ärevuses Nigula turvakodust omapäi metsa elama saadetud karud. Tõenäoliselt üks neist on juba hukkunud autorataste all Imavere lähedal.
Loomad on julged ja tülitavad inimesi. Nad elavad küla lähedal, käivad õuest õue ja nuiavad süüa. Miks peaksidki karud metsas ise süüa otsima, kui toit neile lausa kandikul ette tuuakse? Iga küla lähedal on x+1 prügimäge, kust võib leida toitu konservidest kuni lambakorjusteni.
Ärge imestage midagi, et karu ühe käpaga ühest ja teisega teisest konservitopsist toidujäänuseid õgib! Kui neid n-ö iga talu prügimägesid poleks, ei oleks karul ka külas enam midagi teha. Ta oleks sunnitud metsa minema endale ise toitu hankima.
Metsloomad on minetanud inimpelglikkuse ikka meie endi tegevuse tõttu. Inimesed võiksid enne pisut mõelda, kui oma prügi ja toidujäänused metsa alla veavad. Prügiteema on muidugi hoopis teine jutt.
Hämmastab ka inimeste julgus lubada lapsi karule ohtlikult lähedale. Metsloom on metsloom, ta võib olla küll üsna julge ja taltsas, aga ühel momendil äsab ta käpaga ja see võib väikesele inimesele, kes end hoida ei oska, väga kurvalt lõppeda.
Kõige parem oleks, kui karud jääksid metsa ja emakaru ise oma pojad suureks kasvataks, siis ei peaks inimene pärast vaeva nägema karupoegadele metsaelu õpetamisega. Mis alati kõikide loomadega kõige paremini just välja ei tule.
