Kolhoosikorra pärandist räägitakse tavaliselt negatiivses tähenduses. Palamusele jäi kolhoosikorrast ka midagi head ja tänapäeval edukalt pruugitavat järele — Oskar Lutsu huumoripreemia väljaandmise traditsioon nimelt.
Nimetatud preemia asutasid 1987. aastal Kevade kolhoos ja huumoriajakiri Pikker. Esimesena sai selle Priit Aimla, järgmistena Vladislav Korzhets, Priit Pärn ja Lauri Leesi. Siis said järgemööda otsa nii kolhoosikorra õitseng kui ka ajakiri Pikker. Kumb enne, pole tähtis, aga preemiasumma allikad kuivasid segastes oludes kokku ja humoristide tunnustamine soikus.
Mõnes teises paigas oleks preemia ehk igaveseks ajaks hingusele läinud, aga Paunvere mehed-naised on visa vaimuga ja Lutsu pärandi üle piisavalt uhked. Niipea kui verivärsketel ettevõtjatel ja muul rahval nina majanduslikus mõttes jälle vee peal hakkas püsima, sai traditsioon jälle hoo sisse. Sestpeale ongi preemia kokku pandud annetajate toel. Annetajad on läinud aga üha lahkemaks. Nii et preemiaümbrikku pole ka soliidsete honoraridega harjunud naljameestele-naistele piinlik üle anda. Tänavuse kahekümnenda Oskar Lutsu huumoripreemia heaks annetasid raha kolmkümmend eraisikut, ettevõtet ja asutust. Preemia andmist aegade jooksul enim toetanutele kingiti tänutäheks vähendatud koopiad laureaat Rohke Debelakile auhinnaks antud Tauno Kangro skulptuurist. Esimesena võttis kingituse vastu 1987. aastal Kevade kolhoosi esimehena huumoripreemia asutamise juures seisnud Jaan Koll, kes pensionipõlveski preemia toetamisest loobunud pole.
Oleks televisiooni miljonimängu küsimuste koostamine Vooremaa asi, siis me küsiksime: kes sai Oskar Lutsu huumoripreemia 1991. ja kes 1992. aastal? Õige vastus on, et mitte keegi. Need olidki need õnnetud aastad, mil kolhoos enam ja vald veel preemiat välja ei suutnud anda. Annaks jumal, et selliseid aastaid enam ei tuleks, st et jätkuks nii naljategijaid, keda auhinnata, kui ka allikaid, kust raha võtta.
8. aprill 2008
