Kui õhtumaades pühitsetakse lõikustänupüha reeglina pühapäeval pärast mihklipäeva, siis Eestis on selleks oktoobrikuu teine pühapäev. Niisiis peetakse homme kõikides kirikutes ka lõikustänupüha jumalateenistusi. Mõnel pool korraldatakse kultuuriasutusteski vastavasisulisi õhtuid. Need on enamasti vaiksed tänuõhtud maale, põllule, leivale.
Keset kõikjal kihavat valimiseelset möllu, nänni ja lubaduste jagamist võikski lõikustänupüha saada justkui väikeseks kosutavaks hingetõmbe- ja mõttepausiks, enne kui hakkab lõpuspurt järgmisel nädalal, mil üritatakse erineval moel üksteist üle trumbata.
Vahest tasuks kõigil pisut aeg maha võtta, et mõelda maale kui põlisele toitjale ja hingekosutuse andjale. Mingeid juuri pidi oleme kõik seotud maaga. Maainimeste põlvkonnad on viimastel aegadel aga aina linna trüginud, sealne tuledesära on ahvatlevam olnud kui maaelu üksindus.
Linnakäras tahetakse aina üksteisega sarnased olla, eripära ja rahvusele iseloomulikku kohtab just maal. Ilmselt julgeb vaid tõeliselt tugevalt juurdunud isiksus olla omapärane. Tänu sellele on Eestimaal säilinud seda ürgset ja rahvusele ainuomast, mida kaugemaltki pärit turistid siit otsima tulevad. Linnad on ju üldjoontes üksteisega sarnased igas maailma otsas.
Eesti vanasõna ütleb, et maa on Jumala laud. Läänemere kaldal on tuhandeid aastaid elanud meie esivanemad, enamasti on maa kuulunud kas mõisale, kolhoosile või kellelegi teisele. Sellegipoolest on meist vanemad osanud austada põldu ja leiba. Ehk on neist lihtsamaist lihtsamatest asjust võõrdumine olnud põhjuseks, et järjest enam kaugeneb tänapäeva inimene kõige tavalisemast inimlikkusest. Aga olla lihtsalt inimene peaks olema igaühe võimuses, olgu ta siis millisel ametipostil tahes.
