Ometi jõudsime ära oodata selle aja, kui rohi taas kasvama hakkab, puudel pungad paisuvad, linnud ennastunustavalt hommikust õhtuni laulda rõkkavad ja muld hullutavalt lõhnab. Rahvakalendri järgi algab põllumehe uus tööaasta just jüripäeval, kui varasema rohukasvu korral karja välja lasta sai ja esimene kündki enamasti tehtud. Sel päeval said vanasti uue töö ja kodu maatamehed, kelle osaks hakkajamate ja jõukamate katuse all elada ja võõrastele tööd teha. Ei tea meist õnneks keegi enam, mida tähendab jüripäeval oma seitse asja võtta ja teise kohta kolida, kus jälle ükski toanurk ega põllusiil oma pole. Tõsi, omad Nipernaadid on olemas praegugi, kuid see on hoopis teine ja valusam teema.
Jüripäeva kombestik oli aga peamiselt kariloomade kaitsmisega seotud. Lõuna-Eestis soovitati naistel sel päeval õmmelda, et nii sümboolselt huntide silmi torkida. Ka meie ajani jõudnud jüritule tegemise komme on algselt karja maagilise kaitsmisega seotud olnud.
Küllap tehakse homme õhtul jürituld paljudes koduaedades. Aga et prahipõletamine ja lõkketegemine viimasel ajal lisaks ülemäärasele suitsule ka paksu pahandust tekitama kipub, tehkem seda vaikselt ja viisakalt, ikka kuiva põletuskraami kasutades ja naabreid säästes.
Lõkke kõrvale paljale murule on aga vara istuda: muidu helde ja toitev mullapind pole jõudnud talvisest külmahingusest vabaneda, seepärast võib kergemeelne istuja saada raske ja ravimatu tõve. Ka seda pani vanarahvas juba aastasadu tagasi tähele.
22. aprill 2008
