Vastlapäev on üks väheseid rahvakalendri tähtpäevi, millele isegi okupatsiooniaeg armu andis. Seepärast vastlapäevakombed erilist selgitustööd ei vajagi. Riigikordadest olenemata on vastlapäeva aegu liugu laskmas käidud, seajalgu ja vastlakukleid söödud. Iseasi, kui palju seda alati uskumuste ja kommetega seotud on. See-eest on aga alati hea olnud lõbutseda, lumes hullata ja saabuvast kevadest unistada.
Kindel on aga see, et vastlapäev ei seostu kindla kuupäevaga. Liikuva pühana võib ta libiseda koguni kuu aja piires – 8. veebruarist kuni 7. märtsini. Tingimata olgu aga noorkuu teisipäev. Vastlapäeva ja lihavõtte vahele peab jääma aga just 47 päeva.
Liulaskmine ja vastlasõit on vastlapäeva juurde kuulunud ajast aega. Kui linnasaksad omal ajal ka uhkete saanidega niisama kihutasid, siis maainimene on ikka uskunud, et vastlasõit või -liug peab võimalikult pikk olema, et ikka lina hästi kasvaks. Mis sellest, et tänapäeval lina eriti ei kasvatata, on ometi hea pika liu nimel pingutada. Vana kombe kohaselt, esivanemate meeldetuletuseks. Lusti jätkus vanal ajal sellel päeval nii vanadele kui noortele. Loodetavasti hüütakse tänagi lõbusalt: “Linaliugu, pikka kiudu!” ja ollakse rõõmsad, et talve võim hakkab juba tasapisi taanduma.
Põlva kandi vanasõna ütleb: “Vastlapäeval keedab jälle perenaine kapsta ja ua segu supi sees siajalad ära ja teatab ühtlasi sellega perele, et siga juba ära söödud, mille järel perel enam õigust liha nõuda ei jää…”. Eks jõuludeks tapetud seast oligi umbes nii palju järele jäänud. Nii võis vastlate järel alata kevadine paast.
Paastu ilmselt keegi pärast vastlapäeva enam pidama ei hakka, kui just dieeti või kaalujälgimist mitte silmas pidada, sest kaugel see kevad ja rannahooaeg siis enam on. Aga paraja põhjuse aeg pisut maha võtta, lustida ja nalja heita võiks tänane päev anda küll. Elu kipubki muidu ehk liiga süngeks ja tõsiseks minema.
