Eestlased armastavad sageli rääkida oma tohutust tööarmastusest, mis on muutunud juba omamoodi rahvusliku folkloori alustalaks. Paraku unustatakse, et legend kuldsete kätega eesti töömehest jäi pigem sõjaeelsesse aega. Järgneval perioodil polnud kuldsetest kätest sageli enam mingit kasu, sest ümberringi hakati väärtustama hoopis teisi omadusi ja asju. Töökas eestlane jäi pahatihti ajaloo prügikasti ja tema asemele astus hoopis sovjetlik seanahavedaja, kes tegi ainult tööl käimise nägu.
Praegu oleme olukorras, kus jutt töökusest tuleb kaugelt ees ja töömehed talle pahatihti tegudega enam järele ei jõua. Oleme olukorras, kus kõik tahaksid kanda lipsu ja ülikonda ning reaalset tööd, mis lausa käed ära määrib, eestlased enam naljalt teha ei taha. Kui ei tule kardinaalset muutust meie ellusuhtumises ja tagasipööret esivanemate põlisväärtuste juurde, tuleb meil lähitulevikus hakata massiliselt võõrtööjõudu Eestisse sisse tooma ja seda me ometi ju keegi ei taha.
Et Eesti areng oleks püsiv, et me jääksime edukaks rahvusriigiks, on äärmiselt oluline, et aina rohkem ja rohkem eesti inimesi suudaks tõeliselt mõista sõnapaari ?elukestev õpe? ja seda loomulikult ka rakendada. Samas on aga veelgi olulisem, et ühiskond ja eriti tööalaga tegelevad institutsioonid mõistaksid sõnapaari “õpitud abitus? tähendust, et seda aina vähem ja vähem juurde tekitataks.
Kokkuvõttes on vabaduse tingimustes ju kõik läinud paremaks neil, kes ise oskavad iseseisvad olla ja hinnata seda võimaluste paljusust, mida praegune aeg meile pakub. Igaüks saab ühiskonda tervemaks muuta, tundes oma töö ja elu eest vastutust. Kuigi kõik inimesed ei mõista kunagi seda, et kvaliteet on olulisem kvantiteedist, on riigi stabiilsus sõltuv sellest, kui palju on neid, kes kvaliteeti väärtustavad, ja kui vähe on neid, kes teevad küll suuga suure linna, käega aga ei kärbsepesagi.
