Juhtkiri: Ärge kartke raudteed

Alates esmaspäevast on Jõgeval elaval inimesel võimalik istuda keskpäeval kodulinnast Elroni rongile ja jõuda kell üheksa õhtul Leedu pealinna Vilniusesse. Sealt avanevad aga juba lihtsad võimalused sõita edasi Poolamaale.
Sügaval Vene ajal olid sellised pikad rongisõidud, mida said alustada Jõgevalt, tavapärased. Viimati sai rongiga Tallinnast otse Lätti ja Leetu sõita 1998. aastal kui käigus oli Balti ekspress. Pärast seda saabus pikk vaikus.
Kui võrrelda Euroopas toimivaid rongiühendusi, siis on Eesti selles osas küll justkui kiviajas. Isegi Tsaari-Venemaa ajal oli võimalik sõita rongiga Tallinnast Pariisi. Seda kummalisem, kuidas samal ajal meil nüüd protestitakse häälekalt igasuguse raudtee ehitamise ja rongiliikluse käivitamise vastu. Iseenesest on ka Rail Baltic strateegiline ja oluline transpordiühendus, mille puhul lõigati aga näppu selle asukohaga.
Sest kummalisel põhjusel ei kaalutud pea üldse selle rajamist olemasolevale Tallinna–Valga trassile, mis oleks ehituse kordades ja kordades odavamaks teinud. Seda enam nüüd, kui seda trassi elektrifitseeritakse. Aga ju olid sellel kõigel teised põhjused, millest ei räägita.
Suurt hädaldamist on ju kuulda ka Tartu–Riia liini avamisega, sest õigupoolest pole maailmas midagi uut. Kui lugeda 19. sajandi viimasel veerandil ajalehtedes ilmunud kirjutisi, kuidas inimesed hädaldasid ja kurtsid raudtee rajamise vastu ning isegi võitlesid sellega. Kõik kordub.
Samas on aga tõsiselt hea meel, et ka väikesel Jõgeval on raudteel nüüd taas veidi suurem tähendus. Pole sugugi halb mõte istuda koduukse eest rongile ja sõita vaatama Vilniust. Muide, on, mida vaadata.