Nii palju kartulimardikaid, kui tänavu, ei mäleta ka vanemad inimesed. Nii ongi juhtunud, et külade kaupa peavad kõik pered kahjureid korjama ja põllul tuleb olla vanadel ning noortel. Ikka selleks, et mardikad kogu kartulisaaki nahka ei pistaks.
Kartulimardikad jõudsid tänavu Eestisse tunduvalt varem, kui varasematel aastatel. Küllap nad tulid maikuiste tuulte ja äikese ajal Euroopa lõunapoolsematest osadest, näiteks Poolast ja Valgevenest, usuvad teadlased. Et Eesti tänavusuvine kliima on neile iseäranis hästi sobinud, polegi imestada, kui kõik põllud kahjureid täis ja kartulimardikast laastamata piirkondi praktiliselt enam polegi.
Kartulimardikate vastu ei aita muu, kui tuleb need kahjurid kokku korjata ja hävitada.
Kinninabitud kartulimardikad soovitavad teadlased nende kahjutuks tegemiseks kasta tugeva soolvee sisse. Naftas leotamine ei aita, rääkisid Vooremaale Pala valla Piirivarbe küla elanikud. Nemad on näinud naftast välja roninud mardikaid, kellel oli asja uuesti põllu peale. Ikka jälle kurja tegema.
Kartulikasvatajad ei oska öelda, millist sorti see ablas mardikas eelistab – paistab, et neil läheb kõik ühtemoodi kerre. Kui nendest õigel ajal jagu ei saa, rebivad lehed ära ja siis enam kartulit ei saa.
Kes on jõudnud oma põldudel piisavalt kartulimardika vastast tõrjet teha, neile ei tohiks need kahjurid väga suurt peavalu põhjustada.
Kartulimardika kodumaa on Põhja-Ameerika. Euroopas leiti kahjurpõrnikaid esmakordselt 1877., Eestis aga 1965. aastal.
