Need Juhan Peegli sõnad on tema õpilastele ilmselt elu lõpuni meelde jäänud. Usutavasti on neid ka järgitud. Mis iganes looga Peegli koolist ehk Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnast tulnu tegeleb, tulevad Õpetaja sõnad ikka ja jälle meelde.
Eestis on nüüd palju ajalehetoimetusi, kus pole ainsatki Peegli koolis õppinut. Meil Vooremaas on vedanud ? meid on kaks, kes me omal ajal Juhani käe alt tulime.
Mis iganes asjaga tegemist, ei saa ükski Peegli kooli eetikakoodeksile allkirja andnu minna lihtsalt ja tuimalt käkki keerama. See allkiri on sama jõuga nagu arstivanne.
Juhan Peegel oli Õpetaja ja Inimene. Suurte tähtedega. Tema inimlikkusest, lihtsusest ja siirusest ning osavõtlikkusest võib rääkida legende. Ja tema huumorisoon oli täiesti eriline, nii ehedalt saarlaslik.
Meie oleme Juhani juures õppinud sügaval stagnaajal. Siis, kui võis pähe toppida tobedat ideoloogilist vahtu. Peegli koolis seda ei olnud, kuigi ajad olid rasked ja õhk umbne. Tartus oli ajakirjanike õpetus sügavalt kultuurilooga seotud, nii et tolleaegsete teadmistega saab veel praegugi hakkama. Ja häbeneda pole midagi. Isegi praegustele tudengitele võib sellega silma jääda ? see on järele proovitud.
Juhan Peegel oskas oma lihtsust ja inimlikkust ka tudengitele näidata, kartmata kaotada autoriteeti. Ta oskas üliõpilaste eest seista. Me ei kujuta ette, kui palju mahtus tema laia selja taha, mida ta südamesse võttis ja mida mitte. Tühja sõnakõlksutamise peale ta igatahes ei reageerinud. Tema jaoks oli oluline inimene, mitte plära selle inimese ümber.
“Juhan on nagu kivi, mis kestab igavesti,? on öelnud tema õpilane, professor Marju Lauristin. Nüüd Juhanit enam ei ole. Eks meie maailm ole nüüd vaesem. Peegli mõju aga jääb. Ka pärast tema lahkumist.
