Kõikvõimalikud kokkuvõtted ja hinnangud kuuluvad aastalõpu melu kohustusliku programmi hulka nagu verivorstid ja hapukapsas jõululauale.
Ikka vaadatakse tagasi ja küsitakse nii endalt kui teistelt, mis jääb lõppevast aastast kõige heledama tulukesena mällu vilkuma. Samas unistades uuest ja pea alati paremast aastast.
Enamasti on neid, kelle arvates oli hea aasta, ikka rohkem kui nurisejaid, ja eks see ju laiemas mõõtmes ühe aasta heaks teebki. Tundub, et nii on ka tänavu.
Eesti riigil tervikuna ongi suhteliselt hästi läinud, poliitikapüramiidi tipus olijad käivad ringi üsna rahulolevate nägudega. Kohati küll ka kohatult, ent olgu. Tegelikult sõltub nende, keda me valinud oleme, rahulolu meie kõigi rahulolust hoopis enam kui esmapilgul paistab. Ja mida aeg edasi, seda rohkem.
Samas on meil igaühel oma isiklik aasta, mille kaalumine käib vaiksemalt, omaette olles. Nii vaatavadki meile vastu aasta erinevad näod, mida on täpselt sama palju kui inimesi. Nii tänaval kui peeglis. Mõned näod naeratavad, mõned on kurjad, mõned ilmetud, mõned leebed, mõned rahulolevad, mõned? Eks igaüks võib seda rida ise jätkata.
Aga jumal tänatud, et need näod on nii erinevad. Oleks ju lausa hull lugu, kui kõik nad oleksid ühesugused või vaataksid ühes suunas. Nõnda püüdkemgi inimesi näha just sellistena, nagu nad tegelikult on, mitte sellistena, nagu meie neid tahaksime näha, ning paljud arusaamatused saavad lahendatud.
Tuhanded mured, mis tänast ikka veel teismelist Eestit tujutsema panevad, on paljuski vaid eaomased kasvuraskused, mis lähevad üle. Või õigemini, mis tuleb üle elada.
Tuhanded rõõmud, mida me kinni püüda ei osanud, jäävad kusagile ootama. Aga neid helgemaid hetki, mille üle oleme siiralt head meelt tundnud, tasub alati meeles kanda ja teistega jagada.
Vooremaa soovib kõigile headele lugejatele mõnusat vana-aasta lõppu ning jääb ootama uusi ja huvitavaid kohtumisi.
