Peipsimaa raamatu koostanud Juhani Püttsepp püüdis raamatusse põimida oma suhtumise värve. “Paaril leheküljel püüdsin vaatenurka muuta. Ühel leheküljel kirjutasin, nagu kõneleks merikotkas, ühel kirjeldasin aga sealset elu Varnjas elava koera Tšarliku pilguga,” rääkis autor.
Tšarlik jõudis kahjuks raamatu esitluse ajaks meie hulgast lahkuda.
Raamat pole oma põhikoelt turistlik, kuigi on turistidele suunatud. Pigem on tegemist meeleolupiltidega. “Võib-olla äratab mõtteid minna kuhugi Peipsi äärde reisile. Põhjalikumat infot leiab tänapäeval igalt poolt,” rääkis Juhani.
Avastas Podmotsa küla
Ettepaneku Peipsimaa raamat koostada tegi autorile Peipsimaa turismi eestvedaja Kaja Allilender.
“Ette oli antud 20 lehekülge, ma valisin 20 kohta välja, alates põhjast kuni lõunasse. Kõik kohad käisin läbi, mõnda kohta olin varem sattunud, mõne alles avastasin. Lõunapunktis Podmotsa külas Värska lahe sopis vastu Venemaa piiri polnud ma kunagi käinud. Soovitan kõikidel ära käia. See vaade Vene poolele on igatsuslik,” rääkis raamatu autor.
Peipsi pikutab tema sõnul nagu suur sinine karu ning lahutab selle kandi muust maailmast. Hariduselt bioloogina maaülikoolis töötades puutub Püttsepp Peipsi probleemidega teise kandi pealt kokku.
“Fosfori vool järve, mis tuleb teiselt kaldalt Velikaja jõe kaudu, tuleks sulgeda. Siis on lootust, et pruuni värvi murele, mis levib lõuna poolt järve keskele, suudetakse piir panna. Aga see on riikidevahelise kokkuleppe küsimus,” tõdes ta.
Autori sõnul oli tema pere unistus tulla sellel suvel üheks päevaks Peipsi põhjaranda. Kahjuks aga seda tänavu teha ei jõutud. Ta loodab, et ligipääs Peipsi põhjaranniku imekaunitele randadele jääb külastajatele alati avatuks.
Väikeste asjade võlu
“Varem või hiljem jõuad oma ajakirjanikutöös Peipsi ja vanausuliste juurde,” tõdes ta. Nii juhtus ka Juhaniga Postimehes töötades. Kui tal oli vabadus valida koht, kuhu sõita, siis tuldi ikka Peipsi äärde.
Fotograaf Ingmar Muusikusega hakkas Juhani koos töötama 2001. aastast, kui ta asus tööle Eesti Ekspressi.
“Tema oli seal juba ees. Kuigi mina olen Ekspressist ammu ära, töötame Ingmariga ikka koos. Oleme Eesti kolm korda risti-rästi läbi sõitnud – kõigepealt põhjast lõunasse, siis kagust loodesse ja lõpuks idast läände, üks meie koos minek algas Peipsi äärest Nina külast. Ingmariga seob meid just vaatenurga küsimus. Meile mõlemale meeldivad nurgatagused ja pigem tagaõued kui fassaadid, ning väikesed asjad. See on väikeste asjade võlu,” rääkis ta.
i
HELVE LAASIK
