Jõgevamaa koduloolane, kollektsionäär, muinsuskaitsja ja poeet Juhan Reimann on välja andnud uue, juba viienda luulekogu, mis kannab pealkirja „Sütevalgus”.
Viimastel aastatel on Juhan Reimann olnud väga produktiivne – ikka aasta ja raamat. Luuletused neis on muutumas aina rohkem valminud viljadeks, aina igavikulisemateks. Ja ometi on endiselt olulised nii maised teemad nagu oma pere ja eesti kodu.
Aina enam filosoofiks saavale Juhan Reimannile on endiselt omane terav sotsiaalne närv ja nii puudutab ta sügava eksistentsi teema kõrval oma luules ka päevapoliitikat, jäädes sellega ometi samal ajal ka imetlusväärselt ettevaatlikuks. Reimann ei ületa kunagi teatud nähtamatut piirjoont, mille ta ise endale on seadnud.
Kui Juhani aasta eest ilmavalgust näinud neljas luulekogu „Koldekivil” oli pühendatud Eesti Rahva Muuseumi sajandale sünnipäevale, siis seekord on kogu pühendatud õigluse tunnetajaile ja järgijaile.
Juhan Reimanni luuletused on nagu pärlid niidi otsas, nad mõjuvad lõpetatud kujunditena, mis võivad aga avaneda mitut moodi, jättes võimaluse ka interpretatsiooniks. Autor on muretsenud nii näljas südamete, kiirelt mööduva aja ja ähmastuvate iluhetkede kui ka selle pärast, et ükski kevad ei kordu.
Reimann tunneb aga rõõmu ka rohkest sõna- ja kujundimängust ja ajatute-igavikuliste teemade juurest pöördub ta aina tagasi argipäeva. Juhan Reimann ei anna selgitusi, sest tema on luuletaja. Ta jätab lugeja valikute ette ja igaüks võib tema värssidest aru saada vastavalt oma rikutuse astmele või südametunnistusele.
Kogust leiame motiive näiteks sellest, kuidas Lääs gaasi lunib, aga Jõgevamaa poeet on luulevormis rääkinud ka külmapealinnas asuvast jõuluvana postkontorist.
Juhan Reimanni viienda luulekogu kujundus on väga kaunis, rohkete illustratsioonidega. Seda sobib lugeda hingedeajal, aga raamat sobib ka jõulukingiks. Illustratsioonid on pärit luuletaja enese postkaardikogust.
Uut luulekogu esitletakse reedel, 12. novembril Jõgeva linnaraamatukogus.
i
JAANIKA KRESSA
