Juhan Reimann on pärit Elva ligidalt Hellenurmest. Jõgevamaale tõi elutee ta aga juba palju aastaid tagasi: pruut oli Jõgeva SAI-s tööl ja Juhangi leidis tööd Jõgeva traktorijaamas Siimustis.
“Olin Jõgeval kolm aastat raadiokorrespondent-organisaator, siis aga tulin selle töö pealt ära, sest mind hakati parteisse pressima, aga mina tagurlastega ühte punti ei tahtnud,? ütleb Juhan. ?Ma pole olnud komsomol ega komparteilane, minu hing on puhas! Olen 1938. aastal sündinud ja kaks esimest eluaastat vaba õhku hinganud. Ma ei tee asju tagamõttega, aga ma näen suurte ametnike tagamõtted läbi küll.?
Vene ajal polnud miski parem
Juhan Reimann näitab väärikatele vanadele riiulitele, mis on täis häid raamatuid. “Sellised raamatud kuulusid hävitamisele, nende pärast saadeti inimesi Siberisse,? ütleb ta.
Juhan Reimann ei mõista neid inimesi, kes lähimineviku ära on unustanud ja nüüd nostalgiliselt õhkavad ja ohkavad, et oli see vene aeg, mis ta oli, aga see või teine asi oli siis ikka parem.
“Vene ajal polnud mitte miski parem! See oli inimvaenulik ideoloogia, terve maailm oma käpa alla saada. Ja need haid, kes olid pumba juures, aina ajasid taskud täis,? ütleb Juhan.
“Eesti riigile pani omal ajal vundamendi ühistegevus. Nüüd jäeti aga ühistegevus taasloomata ja see on suur viga, see oleks tulnud uuesti käima panna,? kinnitab ta.
Juhan Reimann on veendunud, et kõigele vaatamata on Eestis asjad praegu hästi ja mitte halvasti. Hästi on see, et meil on oma riik, olgu ta milline tahes; hästi on, et oleme Euroopa Liidus ja et meil on sõpru.
“Eks eestlased ole alati pisut omavahel purelnud. Nii enne sõda Eesti Vabariigi ajal kui ka läänes. Sageli läksid kodumaale jäänud eestlaste juuksed kiiremini halliks kui neil, kes Siberisse viidi ja sealt lõpuks tagasi tulid,? arutleb Juhan.
Ta usub, et Eesti elu paraneks, kui tunnistataks tõde ja tehtud vigu. “Kui kompartei tegelane oli omal ajal pukis, siis ta ei peaks praegust elu segama,? arvab Juhan Reimann. Ometi jätkub selliseid tegelasi, kes tahavad olla igas pulmas pruudid ja igal matusel kadunukesed, Eestis praegu kõikidesse erakondadesse.
“Ehk nad on kommunismi nii täis topitud, et enam tõde ei tunnistagi,? pakub Juhan. “Aga ma ei usu, et sellised inimesed praegugi päris ilma rahata mingi idee eest hauguvad.?
Inimesed allusid hirmust
Jõgeva vallavolikogu muinsuskaitsekomisjoni esimees Juhan Reimann on ainus Isamaa ja Res Publica Liidu esindaja selles kohalikus omavalitsuses. Tegelikult on Reimann erakonnas olnud lühikest aega ja tunnistab, et 1988. aastal ei julgenud ta veel aktiivse poliitika peale mõteldagi, sest oli haige mees ja teadis, et kui kinni pannakse, siis vangis vastu ei pea, vaid ootab kindel surm. Ta tunnistab, et oli ära hirmutatud juba lapsena, perekonnapeana oli aga vastutus oma pere eest esmatähtis.
?Kui ikka kartus on sees, siis pole sa õige tegija ka. Ikka selge pilguga ja julge peab olema,? arvab ta tagantjäreles.
Nõukogude ajal aretatud-kasvatatud uus inimliik homo sovieticus on Juhan Reimanni kinnitusel üks hullemaid asju. “Õige venelane elab oma kodumaal, teda me pole näinudki. Homo sovieticus on aga juurteta isik, kellele pole miski püha,? räägib Reimann. Kõigele lisaks on see okupant tema sõnul meilt ära võtnud ka meie sisemise mina. “Õigus on kahe otsaga keeratav, suhteline asi. Tõde on üks.?
Juhan Reimann tunnistab, et temal endalgi on tahes-tahtmata ka seda eelmist ajastut küljes. Käsi ta pärast kommunistidega suhtlemist iga kord ei pesnud ja enda sõnul oli ta sunnitud elama pidevat kaksikelu.
“Seda polegi enam nii lihtne seletada. Inimesed allusid hirmust. See hirm on osalt siiani sees. Kui kuulen venekeelset sõimu, siis tõmbub mul siiamaani süda kokku. Mul on sellest mitu halba mälestust. Kõigepealt tahtsid vene sõdurid mu ema maha lasta ja hiljem sain ma vene poistelt armetult peksa.?
Ta näitab palvekirja, mis pärit sõjajärgsest ajast: “Siin on üks Eestimaa poegade truualamlik kiri Stalinile. Tookord oli aeg, mil inimestel oli valida allakirjutamise, kuuli või Siberi vahel,? räägib ta. Temale endale tollal nii suurt au ei osutatud, et niisugustele paberitele oleks pidanud alla kirjutama. Kui oleks, ei teagi, mille oleks valinud. “Praeguse tunnetusega muidugi alla ei kirjutaks, aga tollase tunnetusega… ei tea… ehk oleks ka alla kirjutanud. Hirm oli ikka nii tugevasti sees.?
Sisemist kasvatust oleks vaja
“Kui ma olin noor, ajasin taga igasugu vanu asju. Praegu aga mõtlen, et inimesel peaks palju rohkem lapsi olema,? ütleb Juhan Reimann, kellel on kaks last ja viis lapselast.
?Olen Eesti usku, tuleviku usku. Usun, et eesti rahvas jääb elama, kuigi ta on kinnine ja endassesulgunud. Paljud meist olid ka lihtsalt süsteemi ohvrid. Võib-olla mõni tollane punane on täna rohkem sinimustvalge;? arutleb Juhan Reimann.
“Hea on, et eraomandust hoitakse ja et võid omas kodus ja oma maa peal olla peremees ilma satikateta. Hädakaitse piire ei tohi muidugi ületada, aga kui võõras tuleb hoovi, siis peab eesti mees oma kodu ja peret kaitsma. Rebane hüppab ka kallale, kui tema urgu lähed, miks siis mina ei peaks kirvega andma, kui mul püssi pole??
Juhan Reimanni arvates oleks eestlastele vaja rohkem sisemist kasvatust, ausust ja vale vältimise oskust, kurbuse ja valu ellimineerimise oskust. Oleks vaja isamaalist kasvatust, arusaamist sellest, et demokraatia eeldab isiklikku vastutust. Viinamüümise aega ta ei piiraks, sest igasugune normeerimine annab Juhani meelest ainult lõualõksutamist ja mõnele parteibossile hääli, muud ei midagi.
“Kui ma ikka kindel isik olen, siis ma ei joo teda, aga eks eesti mees on ikka joodik ja loru olnud ning eesti naine on olnud läbi aastatuhandete tugevam,” teab Juhan.
Rahvas peaks aga rohkem kokku hoidma, sest kokkuhoidmine on primaarne. “Peaksime kokku hoidma nagu rahvuslik rusikas või nagu mesilaspere, kes mõtleb oma laste ja tuleviku peale.?
Kollektiivis käiakse ühte jalga
Juhan Reimanni algatusel on Jõgevamaal juba paigaldatud kaks mälestusplaati: Poska sünnimajale Laiusevälja külla ja lipuhoiukohale Kõola külas Läänemardi talus. Kolmandana on kulgemas Laiuse kihelkonna Vabadussõjas langenute mälestustahvli saaga.
“Varem pole mingeid segadusi ette tulnud. Mina olen aga alati püüdnud hinnata meeskonnatööd. Edumeelses kollektiivis käiakse ju ühte jalga, mitte aga nagu luik, haug ja vähk,? on Reimann kindel, et segadus, mis on tekkinud Laiuse kiriku seinale pandud plaadi tekstiga, tuleb enne suve ära lahendada.
Algselt soovis Reimann ajaloolise tõe huvides panna suure plaadi meeste nimedega vallavolikogu seinale, sest eesti ajal pandi sellised plaadid just rahvaesinduse seinale. Seda ettepanekut aga ei võetud meelsasti kuulda, millest ta järeldab, et nüüdsel ajal puhuvad teised tuuled ja tunded. Oma kodumaa poegi ei taheta aga uue aja kodumaa poegade juures sugugi näha…
Miks sattus seekord mälestusplaadile vale tekst? Juhan Reimann näeb selles, et muinsuskaitsekomisjonis meeskonnatöö ei toimi, osaliselt süüd ka endal. “Ma ei saa sellega kuidagi rahul olla, et meil meeskonnatööd ei ole. Olen ju selles kaasvastutav, olen ise süüdi, et ma pole raudse käega kamandaja mees, nagu ülemused vene ajal. Olen nördinud, et nii lollilt ja käpardlikult on asju aetud. See võis olla nii lohakus kui ka sihilik tegevus, viimasel ajal ei saa ju enam Eestis aru, kes on vaenlane ja kes on sõber. Kes seisab Eesti eest ja kes on Eesti vastu.?
JAANIKA KRESSA
