Kärkivat Juhan Peeglit ei kujuta ma ette. Paul Ariste võis pragada. Harald Peep võis karjudagi. Juhan Peeglist jäi see äratundmine, et kui temal tuli öelda kellelegi halvasti, tegi ta seda kahetsedes. Ent mitte ebamääraselt.
Juhan Peeglit õpetasid sünnitalu Orissaare külje all, Teine maailmasõda ja Johannes Voldemar Veski. Koht on alles, vesi kaevus ning tuli pliidi all. Kuna see pole rannatalu ega ka mitte majapidamine külas, on seal tulnud saada hakkama ise. Teine maailmasõda lõi kõik iseseisvusaegsed aated ja põhimõtted segamini. Paljudel juhtudel peksis sodiks – ehkki Eesti polnud ei kommunismi ega hitlerismi sünnimaaks. Kes väidab vastupidist ja transponeerib neid mõisteid süüdistavalt tänasesse Eestisse, laimab meid. Juhan Peegel rääkis noist asjust väga vaikselt, mitte nagu vahva sõdur ja kroonu onu.
Õpetaja ja õpilaste tulevik
Johannes Voldemar Veski polnud filoloogiat õppinudki ja ülikool jäi tal lõpetamata. Ta oli vana ajakirjanik, kellest sai Tartu ülikooli eesti keele lektor ning kes oli väga viljakas terminoloog ja õigekeelsuslane. Anda aastal 1951 oma aspirandile teemaks eesti regivärsilise rahvalaulu keele morfoloogia tähendas tookord suurt julgust, sest see aine oli apoliitiline ning samas väga rahvuslik. Töö viljad on meie päralt kolme raamatuna: „Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärsis” (1982 – 1991; parandatud tr. 2004); „Kuld on jäänud jägedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast” (1997) ja „Eesti vanade rahvalaulude keel” (2006). Neile tuleb lisada Juhan Peegli kaastöö „Kalevipoja” teaduslikule väljaandele 1961-1963.
Nad kõik on rikkad ja, ei häbene lisada, südamega kirjutatud teosed. Kui Juhan Peeglil tuli valida, mis teemal ta kaitseb oma doktoritööd, oleks ta võinud seda vabalt teha ka regivärsi keele vallast. Uurimused olid olemas, suuresti ilmunudki. Ajakirjanduse kui eriala põhjendamine ning hoidmine Tartus tingisid aga, et oli otstarbekam esitada väitekiri eesti ajakirjanduse esiajaloost. Seegi teema oli viljakas.
Tekib küsimus, mismoodi nii viljakas töö tegelikult käis. Juhan Peegel jutustas sellest ning on kirjutanudki: igal võimalikul juhul põgenes ta ülikooli asjaajamisest Eesti Kirjandusmuuseumi keldrisse Jakob Hurda ja teiste kogutud vanade rahvalaulude keskele neid lihtsalt lugema. Mitte arhiivraamatukokku sirvima publikatsioone, vaid uurima just originaale. Võib julgesti väita, et Juhan Peegel pole oma uurimusi kuskilt maha kirjutanud, nad on iseseisvad ja mitmeti ka esmased. Ta ei põgenenud sinna aga tegelikkuse eest. Ta põgenes vale eest tegelikkuse juurde.
Pärisin temalt, kas ta tõepoolest on kogu ainese rida-realt läbi lugenud. Ei, järgnes vastus ja seejärel näitas Juhan Peegel kätega, mida ja kui palju tuleb tõsta kõrvale. Seda on vaja teha, kui sa ei taha uppuda. Oleks Juhan Peegel otsustanud teisiti, meil neid raamatuid poleks.
Personaalse ajakirjanduse mitu palet
Kui Juhan Peegel hakkas alates 1954. aasta septembrist Tartus ajakirjandust õpetama, siis ajas ta tegelikult sisse esimese vao. Temast alates õpetab ajakirjandust ja massikommunikatsiooni juba viies põlvkond. Asjaga alustades pidi Juhan Peegel kasutama suurt hulka metakeelseid mõisteid ehk protsesse kõrgemalt vaatekohalt kirjeldavaid sõnu. Osa selliseid tuli kohaldada, näiteks olukirjeldus. Teisteni jõudis ta ise. Niisugune oli „personaalne ajakirjandus” ehk väljaanne, mille peaasjalikult kirjutas kokku toimetaja ise. Selline oli Äksi pastori Otto Wilhelm Masingu (1763-1832) „Marahwa Näddala-Leht” (1821-1823; 1825). Mitmel põhjusel ei saanud Masingu kaastööliste hulk või võrk väga suur olla, võib-olla üle kolmekümne.
Praeguseks me oleme jõudnud personaalse ajakirjanduse uude faasi. Nimelt pole enam haruldased juhtumid, kus üks ja seesama autor kas kirjutab ühte numbrisse 3, vahel koguni 4 artiklit või siis täidab saate sisuliselt ükski. Jutt ei ole veeru- või koguni leheküljekirjutajatest. Ma mõtlen kaastööliste arvu nappust. Demokraatia tunnuseks on olnud algusest peale hääle lahtisus ja sõna vabadus. Kui kaastööliste arv on väike, siis üks osa ühiskonnast eelistab vaikida või sunnitakse vaikima.
Ehkki Juhan Peegel ei olnud pika jutu mees, ei tea ma, et ta oleks eelistanud olla päriselt vait. Tegelikult õpetas ta ju seda, et ka teised oskaksid rääkida. Veelgi enam – et ka keel ise räägiks. Tihtipeale me teeme õppejõust, olgu või lemmikustki, pelgalt inimese, kes pani hindeid ja kas sai kõigiga hästi läbi või vastupidi, oli kuri. Märksa olulisem on see, mismoodi ta oma ainest ja õpilastest mõtles. Sellesuunaline töö seisab Juhan Peegli suhtes veel ees.
iii
PEETER OLESK
