Jõulud on ukse ees ning rahvas rõõmustab pühade ja pikalt kodus olemise võimaluse üle. Jõulude saabumise üle rõõmustab ka jõuluvana Andi, ehkki temale tähendavad need pühad just tihedat tööaega. Aga jõulumehe töö on tema meelest väga tore töö.
Esimest korda tõmbas Andi Einaste punase kuue selga ja läks lastele kinke jagama siis, kui tema nüüdseks suureks kasvanud tütred lasteaias käisid.
“Kui su oma lapse rühmas on jõuluvana – või oli see siis veel näärivana – vaja, siis sa ju ära ei ütle,” meenutas Andi Einaste.
1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses tegi ta nääri- või jõuluvanatööd päris tihti, ent siis tuli sisse pikem paus. Nüüd on ta teist aastat jälle punakuuemees. Varem on ta olnud õpetaja ja koolijuht, linna- ja maavalitsuse ametnik, praegu aga füüsilisest isikust ettevõtja, kes teeb kõike, mida oskused lubavad. Miks siis mitte pidada jõulude ajal sellist toredat ja teistele rõõmu valmistavat ametit nagu jõulumehe oma.
“Mul oli lihtne alustada: amet oli juba varasemast tuttav ja suhtlemine, mis jõuluvana puhul eriti oluline, on üks mu tugevamaid külgi,” ütles ta.
Ühe esimese asjana laskis ta endale tugevast mööblisametist korraliku jõuluvanakostüümi teha. Need õhukesest riidest kuuekesed, mida poes pakutakse, ei kannata tema sõnul mingit kriitikat ega taga mingit soliidsust. Kostüümi juurde kuuluvad muidugi ka pikkade valgete juustega parukas ja sama värvi valehabe. Need muudavad välimust nii tugevasti, et suuremadki lapsed nende alla peitunud inimest ära ei tunne. Ainult prillid on Andil jõuluvanaks käies needsamad, mis tavaliselt.
“Ühest küljest on see hea, et mul jõuluvanana oma prillid ees on, teisalt tuleb arvestada, et need võivad õuest külma käest sooja tuppa tulles uduseks minna,” ütles Andi Einaste.
Kui ta omaaegseid ja praegusi punakuuemehe-kogemusi võrdlema hakkas, tuli talle esimese asjana meelde see, et jõuluvana ei kanna enam vitsakimpu kaasas, nagu näärivana seda tegi.
“Lapsed on nii heaks muutunud, et vitsa pole enam vaja. Tõsi, mõne täiskasvanu pärast tasuks vitsa mõnikord isegi kaasas kanda,” sõnas jõuluvana Andi ja lisas, et laste pealt on hästi näha ühiskonna muutumine. Lapsed on tänapäeval palju avatumad ja rohkem suhtlemisaldis kui paarkümmend aastat tagasi. Mõnikord kipub jõuluvana põlv lühikeseks jääma, sest neid, kes tema põlvele istuda tahavad, on nii palju.
“Mina selles küll mingit ahistamist ei näe, kui jõuluvana lapsi põlvele võtab. Ning seda, et lapsed jõuluvana kartnud oleksid, ma ei mäletagi,” ütles jõuluvana.
Ei jäta võimalust kahelda
Kui ta laste juurde läheb, siis räägib ta nende küsimusi ennetades kohe põhiasjad ära: ütleb, kust ta tuli, kuidas tuli ja miks tuli. Räägib sellest, kuidas ta omal ajal jõuluvanade kooli läbi tegi ja eksami sooritas, aga ka sellest, kuidas päkapikud talle laste käitumise ja kingisoovide kohta infot hangivad: käivad akende taga luuramas, pannes endale jalga sussid, mis jätavad inimeste eksitamiseks kassi- või koerajälgi. Keppi, mis tal jõuluvanana rahva ette minnes alati kaasas on, nimetab ta puu-pädiks, mis kõik laste loetud salmid ja lauldud laulud salvestab, et ta neid suvel enda rõõmuks uuesti kuulata saaks.
“Nii alustades ei anna ma lastele võimalustki jõuluvana eksistentsis kahelda. Ja ma pole tõesti pidanud kogema situatsiooni, kus mõni laps teataks tähtsa näoga, et tegelikult pole jõuluvana olemas,” ütles Andi Einaste.
Tema tänavused jõuluvanakäigud algasid möödunud reedel. Kümmekonna päeva jooksul tuleb tal viibida mitmes koolis ja lasteaias, aga ka asutuste korraldatavatel lastepidudel, täiskasvanute pidudel ja ka kodustel perepidudel. Jõululaupäeval on tal näiteks võimalus käia viies peres. Viimane käik tuleb ette võtta kell kaheksa õhtul, pärast seda saab jõuluvana Andi punase kuue seljast võtta ja oma kodus pere keskel jõululauda istuda.
Perekesksed jõulupeod on tema sõnul ühtmoodi, lasteaia- ja koolipeod teistmoodi. Kodus on rohkem aega iga lapsega tegelda, lasteaias ja koolis vähem. Suuremal lastepeol võib seltskond aga ka üsna lärmakaks ja rahutuks osutuda.
“Sellises situatsioonis tuleb mulle kasuks varasem pedagoogikogemus,” tunnistas Andi. “Selleks, et suurt lasteseltskonda ohjes hoida ja nende tähelepanu võita, on igasuguseid nõkse. Käskimine ja keelamine on selles loetelus viimased, sest neist on ette teada, et need ei toimi.”
Üks aastatega kogunenud tarkus on see, et jõuluvanal peab alati oma väike kingitagavara olema. Loomulikult hoolitseb pere, kes jõuluvana külla kutsunud, üldjuhul ise kingituste eest, ent võib ju juhtuda, et kellelegi mõeldud pakk kuhugi maha ununeb või keegi seltskonda ootamatult juurde tuleb. Siis on hea, kui jõuluvanal on oma varudest midagi võtta, olgu või pulgakomm.
“Jälgin alati hoolega, et keegi kingita ei jääks,” ütles Andi. “Ükskord, kui ma täies mundris tööle tõttasin, tuli mulle aga tänaval vastu üks noorteseltskond. “Kas salmi lugeda saab ja kas kinki ka antakse?” küsisid noored. Lasksingi neil salmi lugeda ja andsin ka väiksed kingitused. Nii kujunes ootamatu kohtumine mõlemale poolele meeldivaks.”
Salm telefonist
Kui lapsed õpivad jõuluvanale esitamiseks pikki ja ilusaid luuletusi või laule pähe, siis täiskasvanud püüavad tihti läbi ajada vanade trafaretsete vemmalvärssidega, nagu “Jõuluvana- punanina hüppas üle laualina” jne. Uue aja märgiks on nutitelefonid kui ammendamatud salmiallikad.
“Väiksemad lapsed on, jah, koos vanematega endale raamatust luuletuse otsinud ja pähe õppinud, aga kaheksa-üheksa-aastased askeldavad juba nutitelefoni kallal, otsivad internetist luuletuse ja loevadki selle sealtsamast telefoniekraanilt ette,” ütles Andi Einaste.
Mõned arvavad, et jõuluvana peaks pidulisi ka lõbustama, korraldama neile mänge jne. Andi Einaste nii ei arva.
“Ei tohi omavahel sassi ajada kaht tegelast: õhtujuhti ja jõuluvana. Jõuluvanal on oma missioon, ta on eelkõige sümbol, headuse kehastus, mitte mingi hampelmann, kelleks ta täiskasvanute jõulupidudel mõnikord tahetakse muuta. Pealegi on jõuluvana eakas inimene: alla 150 aastast jõulumeest ei lasta jõuluvanade maalt väljagi! Loomulikult ei jõua ta siis piduliste ees hüpata-karata,” sõnas jõulumees Andi.
Täiskasvanute peod on tema sõnul natuke teistmoodi kui lastepeod. Ta on viibinud ka sellisel peol, kus jõuluvana kedagi ei seganud, vaid melu käis temast sõltumatult. Ka nalja saab pigem täiskasvanute kui laste pidudel. Täiskasvanud tahavad tavaliselt peo lõpus ikka kingijagaja “päris” nägu ka näha. Sellele mõeldes laenas Andi ühele ammusele jõulupeole minnes tuttava käest kummist koletisemaski. See oli Soomest toodud, meil siis sellist kaupa müüvaid pilapoode veel polnud. Kõigepealt tõmbaski Andi pähe maski ning alles selle peale paruka, mütsi ja valehabeme. Seekord oli ta peo lõpus eriti lahke oma nägu näitama: niipea kui rahvas uudishimutsema hakkas, viskas kohe mütsi ja paruka peast ning habeme eest. Nende alt paljastunud jubedat lõusta nähes jooksid mõned naisterahvad kiljudes saalist välja.
Rohkem jõule!
Niipalju kui jõuluvana Andi lastelt küsinud on, on lapsed alati vastanud, et nende arust võiksid jõulud olla kaks korda aastas (praeguste jõulude ja jaanipäeva ajal) või suisa iga kuu.
“Mõtlesin, et peaks vist kodanikualgatuse — ei, tegelikult hoopis jõuluvanaalgatuse korras, sest mis kodanik see jõuluvana ikka on! – algatama jõuluseaduse väljatöötamise. Selles seaduses võikski sätestada, et jõulud on sagedamini kui kord aastas. Siis jõuaks jõuluvana käia kõigi juures, kes teda ootavad. Ka saaksid lapsed siis palju sagedamini kingitusi ning kõik inimesed oleksid üksteise vastu aasta otsa niisama kenad kui jõulude ajal,” ütles jõuluvana Andi.
Tõsi, hoolikamalt järele mõeldes pidi ta tunnistama, et igal aastal ta suviseid või koguni aastaringseid jõule endale lubada ei saa, sest suurte tantsupidude eel ja ajal on tal jõuluvanatöö asemel hoopis teistsugust teha vaja. Tänavuste jõulude järel tulebki tal näiteks kohe tantsupeo lainele umber lülituda, sest Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi ühe mentorina on Andi Einaste kaasatud peo eelproovide läbiviimisse ning Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse lepingupartnerina peab ta hakkama peo tehnilist poolt korraldama: hoolitsema, et tantsijatel oleksid peo ajal võtta harjutusväljakud, et platsil oleksid olemas helitehnika, lava muusikutele, välitualetid jne. Nii et tantsupeoaastal peaks piirduma ikka ühtede jõuludega.
Küsimusele, miks ta jõuluvanatööd üldse teeb, vastas Andi, et ainult raha pärast küll mitte.
“Jõuluvanatöö on rõõmus töö. See, kuidas lapsed püüdlikult oma salme loevad, on väga liigutav, lastega suheldes saadavad emotsioonid aga tugevad,” ütles Andi Einaste.
Jõuluvanarolli sisseelamine võtab tema sõnul aega, aga mõnikord on raske ka rollist välja tulla ning seda just lastelt saadud tugevate emotsioonide tõttu.
Küsimusele, kas jõuluvanaks saab õppida, vastas Andi, et neid, kellele loomulikku suhtlemissoont ja kiiret reaktsiooni pole antud, ei päästa ka õppimine.
“Jõuluvana tuleb sinu enda seest. Ja ükskõik kui palju sa ka ette mõelda üritad, on see aeg, mille sa jõuluvanana laste keskel veedad, alati kordumatu ja ettearvamatu. Nii et alates hetkest, mil sa aknal ootavate laste vaatevälja ilmud, kuni hetkeni, mil sa majast väljudes pimedusse kaod, kestab pidev loomine,” mõtiskles Andi.
Jõgevamaa inimestele soovis ta jõulude puhul järgmist:
“Et kõik inimesed, kaasa arvatud poliitikud unustaksid aasta jooksul olnud erimeelsused ja laseksid oma südamesse jõulurahu. Jõulud tulid meie maile küll mujalt koos kristlusega, ent eestlased on need pühad väga omaks võtnud, sest need langevad enam-vähem kokku talvise pööripäevaga, millest alates päev jälle pikemaks ja valgemaks minema hakkab. Soovin kõigile jõulurahu ja jõulurõõmu!”
Jõuluvana Andi CV
Sündinud Lapimaal palju-palju aastaid (vähemalt 150) tagasi.
Teeb jõuluvanatööd põhiliselt Jõgevamaal.
Saab hästi läbi nii laste kui ka koduloomadega.
Teab, miks päkapikud jätavad akna alla lumme kassi- ja koerajälgi.
On sattunud kunagi ka sellisele (täiskasvanute) jõulupeole, kus jõuluvana kedagi ei seganud.
Kannab kaasas puu-pädi, mis salvestab kõik laste loetud luuletused ja lauldud laulud, et jõuluvana saaks neid suvel enda rõõmuks uuesti kuulata.
Kavatseb algatada jõuluseaduse, mis kehtestaks, et aastas oleksid jõulud rohkem kui korra.
RIINA MÄGI
