Jõulud koputavad peagi uksele. Siis pidavat hakkama sündima imesid.
Tegemist on ju imeliste pühadega, mil mõtetesse tekib hulk heatahtlikke soove, mis ei ole seostatavad ainult materiaalsusega.
Jõuludest sobilikumat aega sõjakirves maha matta ja lepitust otsida, olgu siis tegemist tülis olevate sugulaste, endiste sõpradega või vihavimma kandvate naabritega, on raske leida.
Jõuluaeg on soovide aeg. Öeldakse, et kui midagi väga soovitakse. Siis seda ka saavutatakse.
Soovin, et toimetulekuraskustesse sattunute murepisarad kuivaksid. Väärtustagem uuel aastal valitsejate kõrval ka kodanikuks olemist! Austagem esindajaid, kuid kohelgem lugupidamisega ka esindatavaid!
Heaolu sõltub väärtushinnangutest
Olenemata aastaajast, meenutab koduõues kasvav hõbekuusk mulle jõuluaega.
Jõulutunne süveneb, kui maa kattub koheva lumevaibaga. Kaminatule leegitantsu täiuslikkust imetledes olen mõtisklenud eelistustest.
Heaolu paistab sõltuvat väärtushinnangutest. Nende taustal luuakse kuvand tegelikkusest, kujundatakse meelsust. Aastaid ammutasime elujõudu umbmäärastest arvudest tuletatud majanduskasvust, unistasime enneolematutest pudrumägedest ja suurest aupaistest.
Kaminatule graatsilised liigutused meenutasid mõne aasta taguseid riigimeeste ühiskonnakorraldust ülistavaid ja Eesti majanduse edusammudest rääkivaid sõnavõtte. Hellusel, mõistmisel ja armastusel ei olnud neis kohta. Isegi kultuur ja identiteet sulandusid arvudesse.
Töötustondi laastamistööd jätkuvad
Jõulutunne võimaldab unustada argimured, toob hingerahu ja soosib hubast olemist.
Sellel aastal on tunne aga teistsugune.
Toimetulekuraskustesse sattunud inimeste arv on ebaloomulikult kõrge. Sissetuleku kaotamisest on saanud tava, millel üllatusmoment puudub.
Statistitika andmetel tõusis töötuse määr kolmandas kvartalis 14,6 protsendini. Hinnanguliselt oli tööta 102 200 inimest. Tegemist oli Eesti taasiseseisvuse ajaloo halvima näitajaga.
Toimetulekuraskustesse sattunute rohkus pärsib jõulukuule omase hingerahu kujunemist, varjutab harjumuspärast aastalõpusära.
Elu hammasrataste vahele jäänute esindajad ei paista muret mõistvat. Vähemalt nii paistab see nende tegemisi vaadates.
Sotsiaal-majanduslik kriis ei võimalda fanatismi piiril riigieelarvetulude kasvatamist. Maksukoormuse (sh varjatud ja peidetud maksud) kergitamine vähendab töökohti, halvendab inimeste toimetulekuvõimet.
Soovide ja võimaluste eiramine on põhjuseks, miks Eesti näiline edu asendus totaalse läbipõrumisega.
Töökohtade teket soodustaks tarmukas fiskaalpoliitika.
Statistilised andmed kinnitavad, et riikide arv, kus oskusliku fiskaalpoliitikaga on negatiivseid majandustrende murtud, kasvab. Nii kasvas USAs majandus kolmandas kvartalis aastatagusega võrreldes 3,5 protsenti. Saksamaa ja Prantsusmaa majandus kosus varasema kvartaliga võrreldes vastavalt 0,7 protsenti ja 0,3 protsenti.
Eesti jätkab aga vanal rajal tatsumist – maksukoormuse kasvuga iga hinna eest riigikassa tulude kasvatamist.
Vajame raha juurdevoolul rajaneva majanduskasvu asemel tootlikkuse kasvu, mis eeldab avaliku ja erasektori tasakaalu optimeerimist.
Ootus, et teiste riikide majanduskasv kandub samas mõõtmes ka meie turule, on põhjendamatu. Sama põhjendamatu, kui oli soovunelm 2008. aasta riigieelarve laekumisest.
Strukturaalseid muudatusi riigi toimimises tegemata jäävad ka tulevaste perioodide oodatavad riigieelarveliste tulud soovunelmaks, töötusmäär kõrgeks.
Tööturul tekkinud kriis taanduks, kui kõrvaldada selle tekkimise põhjus. Tagajärgede silumisega tulemust ei saavutata.
Maksukoormust tuleks langetada
Maksumäärade tõstmine majanduslanguse tingimustes suurendab töötute arvu. Kogutud lisakroonid nõrgendavad ettevõtlust, vähendavad töökohti.
Töötuse kasv on halvim, mida ühiskonnale soovida. Statistika kinnitab, et kolmandas kvartalis loobus tööotsingutest 11 000 inimest. Tööpakkumisi ei ole.
12. novembri registreeritud statistiline töötute arv (82 377) ja tendentsid lubavad prognoosida aasta lõpuks töötute kasvu 120 000-ni. Töötuse määr tõuseb 17 protsendile.
Sotsioloog Andrus Saar kinnitas, et töötud kaotavad tööturule naasmise võime paari töölt eemal oldud aastaga. See pidavat olema nii pika aja järel pea võimatu.
Ühiskonnakorraldus kodanikukeskseks
Ühiskonnakorraldus ei ole meil kodanikukeskne, see on võimukeskne. Vaadakem ühiskonnas toimivat väärtushinnanguskaalat, millel ametikohad ustavatele parteisõduritele, erakondadele suunatavad rahavood, eripensionid, kuluhüvitised ja muud poliitilisele eliidile mõeldavad hüved paigutuvad nõrgemate ja väetite abistamisest kõrgemal.
Abivajajaid ühiskonnas ei märgata, tuge leiavad vaid valitud. Õigusest on kujunenud ebajumal, õiglusest naerualune.
Eristume teistest ühiskondadest madala sotsiaalabi eraldisega, sissetulekute ebavõrdsusega.
Tulemuse määrab enamasti eesmärgipüstitus.
Riigi toimimise peaeesmärgiks peab saama kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine. Valitsemine ja haldusstruktuur on selle saavutamise vahendiks, mitte eesmärgiks.
Eesti riik ei olegi nii õbluke, kui arvatakse. Ministeeriumide, ametite, ametkondade ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks paljude suuremate riikidegagi.
iii
EUGEN VEGES
