Alles see oli, kui tõime tuppa jõulupühade ja aastavahetuse olulisima sümboli — lõhnava kuusepuu. Nüüd on aga pühad läbi ja jõulupuu paraku ülearune.
Paljud tunnistavad, et on kuusest loobunud, nähes ette seda kurvavõitu aega, mil puul ehted küljest võtta tuleb, kuid normaalsel moel ehk kütteks saagides seda tagasi “kuusemaale” saata ei saa — pole ahju. Mitmel pool nii maal kui linnas on juurutatud tava, et jõulupuud hunnikusse kogutakse ja koos pidulikult põletatakse. Sellega kiputakse aga kiirustama ja võetakse kombetalitus ette juba kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril. Paljud traditsioone au sees hoidvad kodanikud on arvamust avaldanud, et nii vara ei tohiks kuusekeste põletusmatust siiski korraldada.
Tuletagem meelde, et vanarahval oli kombeks süüa kolmekuningapäeva õhtul ära viimased verivorstid ja lõpetada pühadest jäänud kesvamärjuke. Ka kuusel süüdati sellel õhtul veel viimast korda küünlad, mõnel pool peeti veidi pidugi. Kuusk viidi välja mõni päev hiljem. Meenutagem sedagi, et meie hulgas elab rahvast, kes pühi vana kalendri järgi tähistab. Mõttekas oleks kuuski põletada sellisel ajal, kui nemadki jõulupuust loobuda tahavad.
Maaperedes ei aetud kuusekest veel mõnekümne aasta eest sageli isegi mitte ahju, vaid sellest kooriti-vooliti pudrumänd, mis järgmise jõuluni tarvitusel oli. Arvata võib, et seda ei tehtud pelgalt praktilisest meelest, vaid soovist südamele kallist puud säästa.
Kätte jõudnud nädalavahetusel läheb kindlasti paljudes kodudes jõuluehete pakkimiseks ja okaste koristamiseks. Austagem siis meiegi oma jõulusümbolit, kes meie süül suureks kuuseks ei saanudki. Kui ka ühist kuusehunnikut organiseeritud pole, ärme siiski viskame teda prügikonteineri kõrvale tuulte pillutada, vaid mõtleme järele, kas ei leidu talle viisakamat paika tuttava aiaomaniku lõkkeplatsil, kellegi ahjus või kaminas.
10. jaanuar 2009
