Ehk küll madalatest ja tumedatest pilvedest kergete lumehelveste asemel rasket ja külma vihma kallab, on jõuluaeg, mida ikka kena talveilmaga nautida tahaksime, peagi käes. Homme süütame esimese advendiküünla ja see tähendab ootuseaja algust.
Kirikuis kõneldakse sel puhul Kristuse esimese tuleku ehk sündimise ootusest, ilmalik maailm võtab end kokku, et saada ühele poole töödega, mis selle aastanumbri sees kindlasti tehtud peavad saama. Lastel on taas hommikuti ärgates esimene käik aknale sussi juurde, et näha, kas päkapikud neid pai ülalpidamise, virkuse ja heade hinnete eest ka vääriliselt premeerinud on. Suured peavad läbirääkimisi jõuluvanaga, kiigates aeg-ajalt murelikult rahakotti, kust viimasel ajal küll hästi välja läheb, aga kuhu kehvalt sisse tuleb.
Kui tõepoolest ongi nii, et jõulutaadi kotis nendel pühadel ilmaimesid ei leiagi, siis kaalugem oma südames järele, kas ikka on võsukestele vaja veel üht hirmkallist konstruktorit, viiendat Barbie-nukku või kahekümnendat karvast looma. Ka vanemad või vanavanemad ei pruugi põrmugi taevani õnnelikud olla, kui teilt mõne kalli elekrilise majapidamismasina saavad, kui nad pealegi teavad, et teil jälle korteriküte kallimaks läks ja muidki makse ja hindu viimasel ajal vaid tõstetakse.
Kui olusid muuta ei saa, tuleb muuta suhtumist, on tõdenud meist targemad ammu enne meid. Oodakem pühi, mis valguse toovad, rõõmuga. Ja ärgem muretsegem ka talveilma ja lume pärast — uskuge, mingisugune ilm tuleb kindlasti!
28. november 2009
