6. detsembril, nigulapäeval saadeti viimsele teele EELK endine peapiiskop Kuno Pajula. Sellel päeval kell 12.00 helisesid kõikide Eestimaa kirikute kellad. Olin minagi üks kellalööjatest meie väikses Jõgeva kiriklas. Kell asub eeskojas ja uks oli lahti, et helid ka kaugemale kostaksid. Maja teises tiivas on kasutatud asjade pood. Inimesed tulid ja läksid. Tulid murelikena, veidi vimmas, ja vaatasid maha. Läksid samamoodi. Ju ei saanud osta vajalikku. Kellahelinat ei pandud tähele. Vaid üks tänaval mööduja heitis pilgu — tema kuulis. Mõtlesin, kui ülev oleks kõrgustest kuulata kõiki neid kelli, mis laulmas peapiiskopi auks ja mälestuseks. Inimese auks, kes pika elu teenis kogu hingega Jumalat ja inimesi. Ja kui kurb oleks samas vaadata neid mure all lookas inimesi.
Millegipärast tundub vaesus eriti rõhuvat just jõulude eel. Soovitakse osta kingitusi valmistamaks rõõmu oma lähedastele. Üks noor ema rääkis mulle, kuidas ta eelmise aasta jõulude eel mõtles, et katsub teha hästi palju kingitusi. Et alati on neid vähe ja rõõmu ka. Otsis enne pühi lisatööd ja pingutas väga. Kingitusi saigi suur kotitäis. Aga jõuluõhtul tühjenes kott kiiresti ja ikka jäi hinge tühi tunne.
Mis see jõulurõõm siis on, mida nii väga ootame? Minu lapsepõlves meie kodus jõule ei peetud, meil olid näärid. Nääriõhtuks valmistus kogu pere, aga kõik ei läinud kunagi ladusalt. Vanaema muretses pühadelaua eest ja soovis, et ema teda aitaks. Aga ema pidas oluliseks, et iga nurgake majas oleks koristatud ja kogu pesu pestud. Vanaema muutus tusaseks.
Ema soovis, et meie ehiksime kuuse, aga meie tahtsime telesaateid vaadata. Ema muutus tusaseks. Ja isa ja vanaisa hakkasid liiga vara õlleankru juures käima ja sellest tuli omakorda tüli.
Kord aga kutsus naabritädi, ingerisoomlanna meid jõuluõhtuks enda poole. Tädi Leena oli üle elanud küüditamise vintsutused, kaotanud selle käigus abikaasa ja lapsed ning leidnud lõpuks endale kodu meie naabruses. Saanud küllakutse, viisime vennaga talle väikese kuuse ja terve meie pere kogunes Leena tibatillukesse toakesse. Raadiost kanti üle soome jõuluteenistusi. Kuusel olid vaid üksikud ehted, toidulaud oli tagasihoidlik. Aga perenaise jõulurõõm oli siiras ja suur, sest tema usk oli siiras ja suur. Sellest rõõmust sai kogu meie peregi osa. Need jõulud olid tõelised, kuigi ei olnud ühtegi kingitust. Tähtis oli see, et üks inimene rõõmustas Jumala Poja sünni üle ja tal olime meie, kellele ta sai seda jagada. Ja meie võtsime selle vastu ning rõõmustasime koos temaga.
Maire Aunaste oma hiljutises kirjatükis ütleb, et Perepeo saatesse on väga raske esinejaid saada, sest eestlased ei hoia perekonniti kokku. Sageli registreerutakse saatesse, kuid siis tekivad lahkarvamused, minnakse tülli ja loobutakse. Oma üksikud sugulased jäetakse pühade ajal üksi ja püütakse endale korraldada täiuslikke jõule. Ometi vajavad kõik hoidmist ja tähelepanu. Kes aga korra on kogenud andmisrõõmu, teab, mis see on. Ja andma ei pea sugugi ainult asju. Suure hulga alkoholireklaamide kõrval on üks siiski vahva reisireklaam, mis ütleb, et parim kink on koos veedetud aeg. Aga selleks ei pea ilmtingimata reisima, on palju muid võimalusi, millele ei kulu raha.
Varsti helisevad jõulukellad. Nad tuletavad meelde: otsige esmalt Taevariiki, siis antakse teile ka kõike muud. Tõstke oma pea ja vaadake üles. Siis on ka sellel, kel maist vara vähevõitu, suur varandus teistele jagamiseks – on armastus ja hoolimine. Tõelist jõulurõõmu teile kõigile!
i
ANU PIISKOPPEL
