Tänavu on meil advendiajaga vedanud: et esimene jõuluootusepühapäev novembrilõppu jäi, jõuame neljal korral küünla süüdata, enne kui pärispühad käes. Mõnel aastal juhtub ju teatavasti nii, et neljas advent jõululaupäevaga kokku langeb.
Igatahes on päkapikkudel juba ammu uneaeg napp ja saapatallad kulumas ja ka jõuluvanal pole selle aastanumbri sees enam puhkepäevi loota. Kõikjal tegutsevad jõulumaad, päkapikkude töötoad ja muud põnevad piparkookide järele lõhnavad “asutused ja firmad” tarvitavad ju ikka ka jõulumeest, sest milline laps läheks sealt koju salmi lugemata ja pisemagi kingita. Just sellisel pühade-eelsel muinasjutumaal saabki kinnitust juba ehk liiga sageli korratud mõttetera, et tähtis pole kingi suurus ja hind, vaid selle olemasolu. Kui laps saab jõulumehelt paberkotikese, kus mõni komm ja vaid üks piparkook, piisab sellest, et ta silmad särama lööksid.
Jõuludest on saanud aasta pikimad pühad, aga nii edeneb pime ja külm aastaaeg, mis kalendri järgi sügis, jõudsamalt. Ja olemegi ära oodanud aja, mil päev kohe-kohe pikenema hakkab. Esmaspäevane toomapäev toob tänavu kaasa ka talvise pööripäeva.
Toad puhtaks, jõulud tuppa ja rõõmsalt valgust toovale aastaajale vastu!
