Tänavate tuleketid hakkasid meie siiani porises sügises veiklema kohati juba novembrikuus ning advendikolmnurgadki ilmusid koduakendele üsna aegsasti. Möödunud nädalalõpu ajaleheküsitluses tunnistasid aga mitmed vastajad, et toovad kuuse tuppa vahetult enne jõululaupäeva ja ehivad ta just selleks pühaks õhtuks ja ööks. Eks pane ju haljas puuke oma värske lõhnaga pühademeeleolule nii-öelda krooni pähe.
Jõulupuu ehtimist ei saa seada ühele pulgale tubade kraamimise, kapsahautamise ega kõrvitsakeetmisega. Selleks tööks tuleb võtta aega, et rahulikult mõelda ja plaani pidada, mida kuuseokstele riputada, mis karpi jätta, sest ehetevaru on ju mitu korda suurem, kui kuuseke välja kannatab ja kannab. Mitmel ehtel on aga oma lugu. Mõne paberketi on aastakümnete eest lõikunud-kleepinud väikesed käed, mille omanik nüüd juba oma laste jõulurõõmu nimel askeldab. Mõni särav kuulike meenutab praeguse isa-ema või vanaisa-vanaema lapsepõlve, mõne koomilisevõitu loomakese viltis aga alles mullu lapselaps… Need asjakesed on kuusel tingimata aukohal!
Põlvest põlve meenutatakse oma lapsepõlvepühi. Ja ilusad on need mälestused ikka, saadi siis kingiks kodukuuris vineerist välja saetud hampelmann, silmi kinni panev ja lahti tegev nukk või „viimase peal” lennukimudel. Leidkem endale aega mäletamiseks ja nostalgitsemiseks. Korraldagem oma lastele ja lastelastele sellised jõulud, et neilgi aastate pärast midagi imelist meenutada oleks. Hiljuti kohale jõudnud talv teeb ilmselt omalt pooltki kõik, et eheda jõulutunde kätte saaksime.
Häid pühi!
