Juba aastast 2004 on Lustivere külaselts korraldanud omakandi lasteaiamudilastele ja noorematele koolilastele päkapikumaad.
Viiel aastal järjest tehti seda Lustiveres, siis peeti kahel jõuluajal pausi ja seejärel läksid need vahvad seiklusepäevad külast külla rändama. Ühepäevaseid jõuluseiklusi, millest paljud lapsed osa on saanud, on nüüdseks korraldatud veel Pudiveres, Tõrenurmes ja Neanurmes. Tänavune päkapikumaa Kalikülas kandis pealkirja “Päkapikkude vaheaeg võlumetsas” ning sellest said 7. detsembril osa lasteaialapsed ja viie noorema klassi õpilased nii Lustiverest kui Kamarist.
Päkapikkude puhkelaager
Kaliküla Võlumetsas ootas tulijaid lahke metsarahvas. Bussid sõidutasid lapsed metsaservale, kus ootas juba metsamoor, kes kutsus kõiki lagendikul põleva lõkke juurde. Kohtuti toredate metsaelanikega. Need olid murueit, veehaldjas, päikesehaldjas, maahaldjas, noor päkapikk ja veel mitmed teised põnevad tegelased. Lapsed jagati gruppidesse ja neile räägiti, et Kaliküla mets on päkapikkude peatuspaik siis, kui neil on kiired ajad möödas või pole veel alanud. Siis nad puhkavad, mängivad ja võistlevad lustlikult omavahel.
Lastele jagati metsas käitumise tarkusi ja asutigi saatjate järel teele. Et koos metsarahvaga linnupesi ehitada, tuli varuda piisavalt pehmet materjali ja ka oksi, et pesa koos seisaks, kätte võtta kannataks ja ka muna pehmelt, aga kindlalt kinni peaks. Kui pesa viletsalt oli ehitatud, purunes sinna langenud “muna” ja tulevane “linnupoeg” jäi päästmata.
Harjutati meeskonnatööd
Lapsed kohtasid metsaelanikke, kes koos nendega ümber puude pikki patse punusid ja lahti harutasid. Selleks oli vaja teraselt koostööd teha, õigel ajal ja õiges järjekorras kükitada või kaaslasest üle astuda, et õige pats valmiks. Peamine oli selle juures, et keegi meeskonnatööd tehes teise peale kurjaks ei saaks.
Soos ootas suur öökullihärra. Tema kõneles loomade ja lindude kaitsevärvusest nii suvel kui talvel. Lapsed said otsida ka üht karu kombel koopasse peitunud veidrat “looma”. Salapärane olend leiti üles tänu sellele, et kogemata tallati tema pesaks olnud kuuseokstel. “Loomakesel” oli valus ja lapsed ehmusid röögatusest. Nii võib juhtuda päris-loomagagi, kui metsas matkates tähelepanelik ei ole.
Öökullitaat andis lastele ülesande ehitada vesisesse sohu sild. Ehitusmaterjaliks olid palgijupid ja pikad latid, mida koos kaaslastega sobivalt paigutada tuli. Pärast pidi kogu rühm ka silla ületama. Õnneks ei olnud maa päriselt tüma ja sillalt maha libisenu jäi kuivaks.
Omamoodi pallimänguplatsil andsid jänes ja karu lastele ülesande, millega harjutati samuti meeskonnatööd. Rühm liikus kändude ja puude vahel, kandes endi vahel sirgeks tõmmatud lina, millel olev pall ei tohtinud maha veereda. See oli päris keeruline, sest jalgealune oli väga konarlik ja ümberringi olid puutüved. Üks poiss komistas kännu otsa ja reageeris sellele humoorikalt: “Kes selle kännu mulle ette pani?” Kogu rühm sai naerda.
Seiklused metsas jätkusid tasakaalurajal, kus liiguti mahalangenud puudel ja köitel maapinnast kõrgemal. Teekond lõppes koopa juures, kuhu sai sisse pugeda ja seal soojas istuda. Koopas oli sel päeval ka ainus päkapikk, kes koos teiste metsaelanikega lastele õpetlikke etendusi andis ja ka lapsi näitlema kutsus. Päkapikk pakkus maitsvaid piparkooke ja sooja teed. Koopas aeti juttu ja mängiti ning kuulati veel päriselt vaibumata tormituule kohinat.
Traditsioon jätkub
Kõik Lustivere kandi külade päkapikumaad on korraldatud ühel päeval ning lapsed on sellest osa saanud vahetuste ja rühmade kaupa. Järgmisel aastal on Sulustvere kord, seejärel Kaavere ning siis olemegi järjega Lustiveres tagasi. Päkapikumaa idee pärineb Riina Paluojalt ja teistelt Lustivere kooli õpetajatelt. Tavaliselt korraldab Lustivere külaseltsi tuumik koos selle küla rahvaga, kelle kord päkapikumaad teha, eelnevalt mõttetalgud, et teha plaanid, kuidas seda ühistegemist elavdada ja koostegemise rõõmu tekitada. Siiani on läinud hästi, igal külal on olnud omapäraseid ideid. Tänavust Kaliküla Võlumetsa
oli tore korraldada tänu sellele, et külavanem Laili Iva, kes on ka teistel päkapikumaadel abiks olnud, hakkas juba aasta eest plaani pidama, mida Kalikülas teha saaks. Kaasasime seekord rohkem nooremat rahvast: emasid-isasid, küla suuremaid koolilapsi ja nende sõpru. Vanemad külaelanikud aitasid piparkooke küpsetada.
Lapsed käisid seiklemas kahes vahetuses ning korraga oli metsas üle kolmekümne lapse. Keskpäevaks olid külalised läinud ja Võlumets kadunud.
LEA LINTS, ÜLLE ANT
