Poodides valitseb kaubaküllus. Jõulude eel pakuvad mitmed firmad üksteise võidu verivorsti ja hapukapsast, seitset sorti kõrvitsasalateid ja kümmet seltsi sülti. Ometi valmivad väga paljude perede pühadetoidud ikka kodustes köökides, nende retseptide ja juhiste järgi, mis põlvest põlve esiemadelt päranduseks saadud.
Oleme Tabiveres Elvi Karuse hubases köögis teekruuside taga istet võtnud. Süldipada, kus kaks seakooti, kaks jalga ja kilone tükk läbikasvanud liha, on tulele ehk elektripliidile tõstetud. Seni, kuni vesi pajas keema tõuseb, on meil aega juttu puhuda. Püüame püsida pühadelainel ehk jõulude ja söögitegemise juures, aga et Elvi eluveski on jahvatanud aastate jooksul nii püüli kui ka tangu, nagu öeldakse ühes vanas rahvalikus laulus, siis põikab meiegi jutulõng aeg-ajalt ka pisut kaugemale, aga ei takerdu, sest jutuvestja, eriti naljajuttude ja anekdootide pajataja on tegus ja elurõõmus proua kõva.
Elvi on sellest saati, kui varateismelisena võõra koera käest rappida sai, väga sageli ja väga pikalt haige olnud. Tervis veab teda nüüdki aeg-ajalt alt. Kõik tõvevoodivintsutused ja muud karid pole aga kustutanud sära tema silmades, vähendanud lauluhimu ega elulusti. Ja paks klade on aastate jooksul sündinud luuletusi täis. Enda jaoks hakkas ta ridu kirja panema juba nooruses, paarkümmend aastat tagasi tõi neist mõned tuttavate pealekäimisel esimest korda ka avalikkuse ette.
Mida kinkide tegemisest ja nende saamisest arvad? Kas sinu lapsepõlvekodus oli jõulukinkide komme?
“Tehti ikka kinke. Meil oli vaene, aga töökas kodu. Ema oli kolhoosis mitme ameti peal, isa oli soojal ajal põllutööline, talvel käis metsa tegemas. Mul oli kolm nooremat venda, keda mina kantseldasin. Ka süüa tegin perele jube enne kümneaastaseks saamist. Rahapalk oli kolhooside algusaastail ju olematu, aga kodus peeti loomi ja meil oli alati veel palju kanu, parte, hanesid, kalkuneid. Nii et tühja kõhtu ma lapsepõlvest ei mäleta. Jõulukinkideks olid isa meisterdatud puust loomakesed, ema oli virk perenaine, kes selle eest hoolt kandis, et lastel midagi head suhu panna oleks.
Jõululaua äärest on meeles, kuidas isa tõelise džentelmenina käitus ja oma naist tema ämmale kiitis. Tema ema ehk minu vanaema oli meil külas ja nöökis isa, et küll sina võid neid vorste süüa, kuhu nad sul küll mahuvad. Ja isa ütles, et söön jah, niipalju kui jaksan, kuni minu naine neid teeb. Kui teda ükskord enam pole, ei tee keegi nii häid vorste ja siis ma neid enam ei taha kah!
Jõuluvanaga olid aga meie kodus lood just sellised, nagu olen kirja pannud.
Kui mina olin veel väikene plika,
siis mina mõtlesin ikka,
kui minu ees seisis jõulumees:
Miks jõuluvana peas on minu isa müts,
miks jalas on tal vanaisa vildid…?
Praegu on kinkidega ühelt poolt lihtsam kui aastate eest, aga teisest küljest keerulisem, sest alati ei tea, mida teisel vaja.
Nüüd soovitatakse ju lausa, et kui oled saanud kingituseks ebavajaliku asja, siis vii uuskasutusse või kingi edasi… Minul on sellega seoses üks õpetlik lugu juhtunud, mis näitas mulle kätte, et kingitud asja edasi anda siiski ei maksa.
Ja ka nii on läinud, et ostsin kingiks väga ilusad lillelised kruusid, aga sain enne pidu teada, et sünnipäevalaps ootab minult hoopis midagi muud. Täitsin ta soovi ja jätsin kruusid endale, aga see oli vale otsus: need läksid järjest katki. Oleksin pidanud ikka kruusid ka kinkima, kui need teisele mõeldud olid.”
Vahepeal on süldipada keema tõusnud ja hakkab tekkima hallikas vaht. Võtame paja tulelt, peseme hoolega puhtaks nii liha kui keedunõu ja eemaldame üksikud harjased, mis siia-sinna seajalgadele on jäänud. Liha läheb uue külma veega tulele. Nüüd on seni aega lobiseda, kuni süldikraam poolpehme, kuid keemisprotsessi tuleb kullipilgul jälgida ja pliidinuppudega paindlikult opereerida, et leem pajas minutitki liiga hoogsalt ei keeks, aga vaikne mulin ka lausa ei vaibuks. Sest teatavasti on üks perenaise suuremaid köögiäpardusi hägune süldikaller. Ka kaant ei maksa Elvi sõnul süldipajale hetkekski peale panna – ikka selleks, et leem selge tuleks. Aeg-ajalt tuleb ka vahtu riisuda, niikaua kui seda veel tekib.
Sinu noorusajal peeti avalikult vaid nääripidusid. Mida ilusat neist mäletad?
“Olin ju lapse- ja neiueas nii sageli haige ja kuude kaupa haiglas, et ega pidudest eriti mälestusi polegi. Aga enne kahekümneseks saamist olin lühikest aega Vanemuise teatrimajas tööl ja vaat see oli põnev aeg! Töötasin sealses telefonikeskjaamas ja mõnda aega oli minu hooleks lava koristamine. Siis sai teinekord enne rongi peale tulekut saali rõdu pealt ka proove jälgitud. Panin tähele, kuidas Vana Hirmus ehk Kaarel Ird näitlejaid ühel päeval ühtmoodi kamandas ja järgmises proovis teinekord hoopis risti vastupidi käskis teha. Ja ainus, kes ta südametäiega sinna saata julges, kuhu minna pole võimalik, oli Lia Laats.
Aga aastavahetusel 1961/62 oli teatrirahval tore pidu tollases “Kasekese” restoranis. Tehti selline tagurpidi pidu, et söögid, peamiselt viinerid ja hapukapsad, toodi laudadele suurte, justkui pesukaussidega, ja ükski teatri artist ei esinenud, vaid seda pidime tegema meie, tehniline personal. Muidugi oli meie hulgas ka pillimehi ja lauljaid, hätta me ei jäänud. Minul oli üks soolonumber ka. Mäletan, et laulsin ja tantsisin ja viskasin mingil hetkel jalast hirmkõrged ja peenikeste kontsadega kingad, et hõlpsam kepsutada oleks.
Ird pani mind seal tähele ja tuli uuel aastal minuga rääkima, et võiksin noorte draamastuudiosse tulla. Ütles, et nad on juba mõned kuud õppinud, aga peamiselt “leninismust ja marksismust”, ja et kui ma nüüd liituksin, siis poleks veel hilja. Võid ette kujutada, kuidas ma sealt koju lendasin ja kui ilus tundus maailm! Aga ema tõi mu nii-öelda maa peale tagasi. Ütles, et laps, sul on nii nõrk tervis ja meil ei ole ju raha. Kui lähed näitlemist õppima, peavad sul olema ilusad riided ja jalanõud, meil ei ole see võimalik. Nii jäigi. Ütlesin ära.”
Oli kahju ka?
“Eks alguses muidugi oli, aga hiljem sain aru, et emal oli õigus. Kultuuritöötaja leiba sain siiski veel lühikest aega maitsta, kui Tabivere rahvamajas instruktor (pärast nimetati seda vist kunstiline juht) ja hiljem juhataja olin.”
Kahvel läheb juba süldilihasse, aga päris pehme see veel pole. Õige aeg lisada maitseained. Elvil on valmis pandud loorber, pipra- ja vürtsiterad, sool, koorimata sibul. Porgandirattad laob ta enne pattapuistamist kuumale pliidiplaadile ja laseb mõlemalt poolt kergelt pruuniks: nii saab tema sõnul puljong veelgi selgem ja kergelt kuldne ning see trikk tuleb ka süldi maitsele kasuks. Patta läheb veel pool teelusikatäit suhkrut – see aitab teistel maitseainetel n-ö mõjule pääseda.
Mis Tabivere vanas rahvamajas siis möödunud sajandi kuuekümnendatel sündis?
“Elu kees ikka tõepoolest. Meil oli puhkpilliorkester ja estraadiorkester, naiste akrobaatikaring, rahvatantsurühm, mida ise juhendasin ja selleks kursustel käisin, naisansambel, näitering, estraaditrupp. Mäletan, et lõin aastavahetuse peoks saalipõranda läikima, laenasin vanu tutvusi kasutades Vanemuisest grammofoni, meisterdasin ajalehtedest ja klaasitükkidest suure palli, mis muusika mängides saalilaes pöörles. Kõik kinnitasid, et seda pidu jääme me mäletama, aga see oli ju nii ammu…
Et telefone tollal kodudes praktiliselt polnud, tuli isetegevuslased nii-öelda ukselt uksele käies kokku kutsuda. Kord karnevali eel, ei mäleta, oli see mardi- või kadrikarneval, vantsisin jälle külast külla ja puhkpilliorkestri mehed ütlesid kui ühest suust, et nemad seekord esinema tulla ei saa. Olin tõesti õnnetu, kuid parata polnud ka midagi. Aga kui peol kõik etteasted läbi said, ei lastud mind enam järsku lava taha. Öeldi, et seal on praegu üks salajane asi käsil, mida mina näha ei tohi. Ja siis läks eesriie lahti ja puhkpilliorkester oli laval, kõik ennast neegriteks maskeerinud! Oli see vast üllatus!”
Liha on pajas kontide küljest kergelt lahti keenud. Aeg on see jahtuma tõsta, leem kurnata ja liha lõikuma hakata. Elvil on selleks omad võtted: tailiha lõigume kääridega, et ei jääks pikki kiude. Kurname leeme, kallame hakitud liha sinna sisse ja laseme kõik keemiseni kuumaks. Maitsestamisel on käes viimane ja otsustav hetk: soola peab olema täpselt parasjagu. Siin soovitab kogenud perenaine silmas pidada sellist nippi, et süldileem peab olema lihasupipuljongist soolasem.
Kausid on juba ootel, need saavad täidetud ja jahedasse tarretuma tõstetud.
Kultuuritööle sa siiski ei jäänud, tean, et oled olnud müüja ja kauplusejuhataja kõigepealt Tabiveres, siis aastaid Palal?
“Jah, eks see ole üks pikk ja mitte eriti rõõmus jutt, miks nii see kui mõni muu asi just nii on läinud… Aga nagu ühes oma luuletuses kirjutanud olen:
Elu ongi vahel
üks murede ja rõõmude ahel…”
Sült sealihast
*Pane kaks kooti,
*kaks jalga,
*umbes kilo läbikasvanud liha
*või veerand sea pead, mis on vähemalt mõned tunnid külmas vees ligunenud, puhta külma veega keema.
*Kui tekib vaht, kalla vesi ära,
*pese liha ja pada puhtaks,
*pane liha uue külma veega keema.
*Vesi peab liha vabalt katma.
*Keeda liha tasasel tulel,
*riisu aeg-ajalt vahtu.
*Kui liha on poolpehme,
*lisa patta koorimata sibul,
*kergelt pruunistatud toored porgandirattad,
*pipra- ja vürtsiteri,
*loorberit, soola ja pool teelusikatäit suhkrut.
*Keeda, kuni liha kontide küljest lahti lööb,
*seejärel korja lihatükid leeme seest jahtuma.
*Haki liha,
*kurna leem
*kalla lihaga kokku,
*kuumuta keemiseni,
*lisa vajadusel soola,
*jaga sült kaussidesse tarduma.
i
KAIE NÕLVAK
