Aastaring on taas täis saamas. Kuigi iga jõulu eel oma sõpru-sugulasi aega maha võtma manitseme ja seda isegi aeg-ajalt teha üritame, möödub aasta viimane kuu ikka kiirustamise tähe all.
Inimene on tegutsema ja ruttama loodud ega anna seepärast endale aru, et mõnest peost või trallist võiks vahel ka loobuda, et jääks aega iseendale. Seda isiklikku aega on tõepoolest hädasti tarvis, et lume- ja kuuselõhna tunda, poodides hoogu koguvat jõulumelu veidi kõrvalt kaeda, tasakaalukalt oma pere kingi- ja söögiplaane teha ja sealjuures silmas pidada, et liigne muretsemine-küpsetamine-askeldamine lõpuks jõulurahu kodunt minema ei peleta. Pühademeeleolu loomiseks pole ju põrmugi tarvis kolme sorti praadi ega seitset seltsi salateid, piisab kindlasti märksa vähemast.
Homme süüdatakse kõikides linnades ja külades, maakondades ja valdades selle aasta esimesed advendituled. Peame taas kinni sellest kiriklikust kombetalitusest, kuid võiksime teada, et kuigi advendiaeg on rõõmus ootuseaeg, ei tähenda see kiriku tavade järgi sugugi pidutsemist. Otse vastupidi: vanasti söödi sel ajal napilt, kokkuhoituga aidati puudustkannatajaid. Pühadeks varutu ja valmistatu jõudis tõepoolest lauale alles jõululaupäeval.
Seesama kiirus ja palju jõuda tahtmine ei lase meil siiski ka seda tava järgida. Tahetakse ju jõulurõõmu jagada töökollektiivides, ringi- seltsingukaaslaste ja kes teab paljude sõpruskondadega. Seepärast alustatakse jõulupidudega juba detsembrikuu alguses.
Neid, kes üksi ja kitsikuses, aitame aga kindlasti selgi advendi- ja pühadeajal. Ja peame ikka meeles, et mõnikord on ainelisest abist etemgi hea sõna ja lahke naeratus. Kui kingisaaja rõõmu teinekord ehk võlglaseks jäämise mure varjutab, siis trepist üles aitamiseks või raske kandami tassimiseks sirutatud abikäsi ei tekita sellist tunnet kunagi.
29. november 2008
