Need ei ole sugugi teistmoodi kui mujal Eestimaal. Ainult see on eriline, et see maakond ulatub idapiirist Eesti keskpunktini ehk südameni. Kas siit Mustveest, idaservalt, on midagi ütelda ka muule Eestimaale? Miks või millise õigusega peaksin arvama, et meil on ka teistele midagi ütelda. Samas, võiks siiski ütelda.
Kas te olete näinud inglite hulka? Esimesel jõuluööl nähti. “Ja äkitselt oli ingliga ühes taeva sõjaväe hulk; need kiitsid Jumalat ja ütlesid: “Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!” (Luuka evangeelium 2,13.14.)
Teise poole sellest rõõmsast sõnumist oleme võtnud, kuulutame välja jõulurahu, aga esimene pool, au andmine Jumalale, ootab oma järge. Millal me selleni jõuame? Kas kaua tuleb veel oodata? Kui võtaks selle ette juba nüüd.
Rahu peetakse tähtsaks, aga miks peaks see esimene pool olema põlatud? Sellepärast kutsun teid kõiki üles au andma Jumalale. Inimestest endist rahu tegijaid ei saa, vaatamata suurtele soovidele, ikka sõdivad kodus ja väljas. Aga kui Jumal rahu tegema tuleb, siis saab rahu tulla. Need, kes arvestavad Jumalaga, peaksid olema ka rahutegijad? Ainult üks tingimus kõlab siit läbi: Need, kellest Jumalal on hea meel.
Millistest lastest on sul hea meel, kas nendest, kes aina nõuavad, ette heidavad, jalaga vastu maad põrutavad ja iialgi rahul pole? Jumal saab rahu tuua maa peale nende inimeste kaudu, kes temast rõõmustavad.
See meie rahvas on igiaegadest olnud väike ja vaene. Ent tema vana pärand, nii sõnas kui laulus, ei ole kunagi olnud halav ja meeleheitel. Kui palju seletamatut rõõmu sisaldavad meie laulud. Olen ikka küsinud, kust see on tulnud? Olime isekeskis ja meil polnud võrdluseks kõrval maailma rikkaid riike. Sellepärast oli kadedus tundmata ja puudus parema elu peale ära minemise ahvatlus. Nüüd ei saa enam rõõmu ega head meelt tunda, keegi oleks nagu süüdi ja meie kannatame. Kuid seal möödanikus oskasid esivanemad kalliks pidada ka piskut ja õppisid selle eest Jumalale tänu andma. Nii õpetati oma lapsi.
Nüüd läks selgemaks, et nendest lastest saab sul olla hea meel, kes oskavad kõige eest tänada. Samuti Jumalal.
Kas tõesti meil ja Jumalal on midagi sarnast? Kas see peakski olema võti jõulusündmuse mõistmiseks?
Meie probleemiks on, et võtame meeleldi jupikese ja peame seda tähtsaks, sealjuures terviku jätame võtmata. Muidu ei saaks ju nuriseda. Ent nemad seal minevikus oskasid sellest rõõmustada, mida tänapäeval rumaluseks arvatakse. Jõulu esimese püha hommikul hästi vara läks peremees lauta karjale jõululeiba viima. Tagasi tulles ütles: oi, lapsed, mida ma nägin, Maarja oli oma lapse ilmale toonud ja meie sõime pannud magama. Lapsed hakkasid ütlema: isa, miks sa meid kaasa ei võtnud. Kõik teadsid, et ainult esimesena lauta mineja seda imet näeb.
Millest me tänapäeval rõõmustada oskame? See ei saa olla suur rikkus. Olen juhtunud uudistest lugema kahest suure lotovõidu saanud abielupaarist, kes just suure raha tõttu lahku on läinud. Neid võib olla rohkemgi. Ühes vanemas eestikeelses piiblitõlkes on: “Parem on kapsta roog, kus armastus juures, kui nuumhärg, kus vihkamine juures.“ (Õpetussõnade raamat 15,17.)
Õnnelik olemiseks ei ole palju tarvis. Ainult tänulikkust ja pisikeses suure nägemise võimet. Esimesel jõuluööl hõiskasid inglid, et üks pisike laps oli ilmale tulnud. Tema oligi Jumala Poeg, meie pisikeste inimeste pärast siia maailma tulnud, et viia meid märkama Jumala hoolimist meist, väikestest. Sulle on ju tähtis, et keegi sinust hoolib. Võta siis jõulud vastu, ei, kingitusi ma ei mõtle, vaid jõulud, rõõmuga, et ilmade Looja sinust hoolib.
EENOK HAAMER,
EELK Mustvee koguduse õpetaja
