Taas on kätte jõudmas jõuluaeg. Ootame taas üht sündmust, mida oleme igal aastal ikka ja jälle tähistanud. See on üks oluline sündmus inimkonna ajaloos: ühe olulise isiku tulek siia maailma. Nagu ütleb evangelist Johannes (1:9) “Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas”. See jumalik on sõnum ja pääste temast, “kes olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust” (Fl 2:6-7).
See on jõululapse Jeesuse sündimise tähistamine.
Jõulupühadel veedetakse palju aega perekonna seltsis. Tavapäraselt on see eriline aeg ka lastele. Saabub oodatud koolivaheaeg ja mõnedel täiskasvanutelgi on talvepuhkus. Taas pööratakse pilk elu põhilisemate väärtuste poole. Need on hoolivus, märkamine, abivalmidus jne.
Meedia vahendusel kuuleme, et tunnustatakse ka neid, kes on kedagi aidanud. Seega ei unustata ka sel ajal neid, kes on abi vajamas või üksinduses. Mõeldakse neilegi, kes peavad elu keerukuste keskel ja probleemides toime tulema.
Pühad ja tähtpäevad aitavad meil orienteeruda, nende järgi seada oma tegevusplaane. Pühad peaksid olema inimese jaoks, mitte inimene pühade jaoks. Midagi samasugust ütleb Jeesus ka hingamispäeva kohta Mk 2:27: “Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks.”
Usk ja kirik näeb ka seda, et lisaks teiste aitamisele oleme me ka ise need, kes vajavad abi. Sellepärast sündis maailma jõululaps, kes on tulnud, et meid aidata ja valgustada. Sündmuste käik aga kulmineerub teatavasti Kolgata ristil. Ja siis peame varakevadel ülestõusmispühi. Meie kultuurikeskkonnas on jõulud omandanud aja jooksul väga suure ja kaaluka tähenduse. Ja ajaliselt moodustab advendi- ja jõuluaeg üsna pika perioodi. Jõulude sisu saab oma täieliku tähenduse ainult koos ülestõusmispühadega. Üks püha seletab ka teist lahti, ja vastupidi. Kuid ometi kipub see alati jääma pisut jõulude varju, sest kas valmistutakse nendekski selliste askelduste ja toimetustega nagu jõulude puhul? Mõnes mõttes küll, ent see on ikkagi midagi erinevat ja teistsugust.
Igatahes olgu see jumalik sõnum ja pääste meid valgustamas meie töödes ja tegemistes. Ka sel advendi- ja jõuluajal, Issanda aastal 2012, mis ka küll peagi ajalukku läheb. Aasta lõpp ei ole ka enam kaugel. Sel ajal tehakse ka kokkuvõtteid möödunust ja mõeldakse uutele plaanidele. Sel ajal antakse ka mitmesuguseid lubadusi. See on ka loomulik ja õige, sest ka meie endi mõtted ja tegemised vajavad aeg-ajalt ikka üle vaatamist, et kas ja kuhu me õigupoolest teel oleme.
Eks tulevikku võib hinnata ja prognoosida, et mida eeldame või ootame. Pea igaüks on kursis, et tulevikus ei ole võimatu, et võime näha meie maa eri paigus mitmete asutuste ja koolide sulgemist, eluks tarvilike ja vajalike teenusepakkujate ja kõikvõimaliku taristu arendusega tegelejate lahkumist suurematesse keskustesse. Ma ei hakka siin toimuvat hindama, sest ei ole ehk selles asjas ka kõige pädevam isik, ent see pakub kõigile meile mõtteainet, et missugused muutused meid tulevikus ootamas on. Kirik on nende hulgas, kes soovib meie Eestimaa eri paigus koha peale jääda.
Ja ootab ka sel jõuluajal neid, kes pühakotta tulemas on; nii jumalateenistustele kui ka kontserdi- ja muusikaelamuste saamiseks nii näiteks Laiusel kui teistes Eestimaa kirikutes. Loodan, et igaüks meist võiks saada neid positiivseid elamusi, mida enesega kaasa võtta.
Soovin kõigile head ja ilusat jõuluaega ja uut aastat!
i
GEORG GLAASE
EELK Laiuse koguduse õpetaja
