15. aprillil 2009 algas Eestis, võib öelda, kihelkonna piiride tähistamise kampaania. Seoses Eesti Rahva Muuseumi sajanda sünnipäevaga tähistati Luunja sillal Võnnu ja Tartu-Maarja kihelkonna piir. Esimese kihelkonnapiirimärgi avamisel osales ka Eesti Vabariigi president. Laiuse kihelkond oli sel üritusel esindatud oma rahvatantsijatega. Eesti Rahva Muuseumi üks asutajaid sajand tagasi oli ka Laiuse kauaaegne kirikuõpetaja Johan Kõpp.
Nüüd, mil majandus- ja kommunikatsiooniministeerium pidi leidma võimaluse tähistada ka teiste Eesti kihelkondade piirid siltidega, võiksid järgmisena tähistatud saada Laiuse kihelkonna piirid. Tahaksin kohe ka seletada, miks see nii peaks olema.
Eesti kohaliku omavalitsuse lugu on seotud erinevate identiteetidega. Inimesele on omane määratleda oma ümbrust mõistetega oma ja võõram. Seega algavad meie määratlused oma kodust (talust), laienevad oma külale (naaberküla), laienevad oma vallani ja siis kihelkonnani, jõudes maakonnani ja selle alani, mis meile armas ja asub Peipsi ja Läänemere vahel. Piiride tõmbamisega on ikka olnud nii, et need on õnnestunud siis, kui need piirid on kokku langenud inimeste sisemuses ja peades oleva oma- tundega. Kindla identiteedi juurde kuulub ka omaks loetava piirkonna ajaloo tundmine nii oma pere kui ka üldisemal tasandil. Laiuse kihelkond oli tänu Johan Kõpule Eesti kihelkondade seas eriline, sest omas peale kõige muu juba 1937. aastast ka väga soliidset raamatut kihelkonna ajaloost.
Johan Kõpu „Laiuse kihelkonna ajaloo” esmatrüki ilmumise puhul korraldati 15. veebruaril 1938 Laiuse seltsimajas austamisõhtu. Seda suursündmust oli tähistama kogunenud üle 300 inimese, laulsid koorid ja mängis pasunakoor. Peeti kõnesid, söödi ja joodi. Johan Kõpule anti üle auaadress. Üleeile tuldi Laiusel taas kokku, et tähistada J. Kõpu „Laiuse kihelkonna ajaloo” taasilmumist faksiimiletrükina. Raamatu rahvarohke esitlus toimus Laiuse pastoraadis ja kordustrükk sai teoks tänu kohalikele eestvedajatele.
Laiuse rahvas alustab asjadega õigest otsast: kihelkonna identiteet on lahutamatult seotud kihelkonna ajaloo teadmisega ja on tore, kui inimestel tekib jälle võimalus oma kihelkonna kohta lugeda. Ehk tekib ka selline võimalus, et iga Laiuse kirikus ristitu saab tulevikus endale kingiks raamatu kihelkonna ajaloost.
Lokaalsest ja globaalsest ajaloopildist
Tartu Ülikooli eesti ajaloo professori Tiit Rosenbergi arvates on J. Kõpu Laiuse kihelkonna ajalugu meie historiograafias tänini üks lokaalajaloo alaseid tippteoseid. Kuigi Kõpp eessõnas mainib, et tema töö on selles vallas esimene, on Rosenberg aastal 2000 teinud siiski väikseid historiograafilisi täpsustusi, mis lubavad näha neid, kes töötasid kihelkondade ajalugude koostamise kallal paralleelselt Kõpuga. Kõpu Laiuse kihelkonna ajalugu on aga tõeliselt kapitaalne uurimus, millele raske midagi võrreldavat vastu panna. Seda enam, et vähestel tollastel kihelkonna ajaloo uurijatel õnnestus oma töö enne Teise maailmasõja puhkemist valmis saada, raamatuna avaldamisest rääkimata.
Tiit Rosenberg mainib näiteks usuteadlast Johannes Hiiemetsa, kes pühendus Torma kihelkonna ajaloo uurimisele ja kirjutas sel teemal magistritöö (käsikiri dateeritud 1932), mille kaitses Tartu Ülikoolis 1933. aastal. Enne Teist maailmasõda valmis näiteks ka Hugo Rebase Rannu kihelkonna ajaloo ülevaade. Kuid täna, aastal 2009 võime me ikka öelda, et kui meil kunagi peaks saabuma selline hetk, mil meie raamatukogude riiulitel on reas soliidsed ajalooköited kõigi meie kihelkondade kohta, siis Johan Kõpu Laiuse kihelkonna ajaloo kaks trükki peaksid asuma selle rea alguses kui suunaandjad ja teadusliku kvaliteedi mõõdupuud.
Kõpp ja professionaalse ajalooteaduse sünnilugu
Johan Kõpu saatuseks oli olla paljudes asjades meie haritlaskonnale teerajajaks. Laiuse kirikuõpetajana sai temast 1916. aastal esimene eesti soost professor Tartu Ülikoolis. Tõsi, esialgu erakorraline professor. 1919. aastast sai temast Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli praktilise usuteaduse professor ja esimene eestlasest usuteaduskonna dekaan. J. Kõpu kujunemisele ajaloolaseks avaldas kindlasti mõju Tartu Ülikooli usuteaduse professor Kvacala, kuid viimasest enam siiski kolleeg Villem Reiman.
Nii Johan Kõpu kui ka Villem Reimani ajaloouurimuslik tegevus leidis tsaariajal raamistiku kolmes seltsis — Õpetatud Eesti Seltsis, Eesti Üliõpilaste Seltsis ja Eesti Kirjanduse Seltsis — tegutsedes. Villem Reimanil oli oluline roll mitte ainult rahvusliku liikumise tegelasena ja vaimulikuna, vaid kindlasti ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi teaduslikuma ülevaate Eesti ajaloost, kus populariseeris mitmeid siiani kestnud idealiseeritud müüte (kõige tuntum on näiteks „vana hea rootsi aja” kuvand). Samuti tegeles ta perekonnaloo uurimisega, viies sellegi (koos Martin Lipuga) teaduslikule tasemele, ning pani kirja mitme ärkamisaegse tegelase eluloo. Ajaloolasena kuulus Johan Kõpp seega samasse põlvkonda, millele pani aluse Jakob Hurt ning millesse kuulusid Villem Reiman, Martin Lipp, Matthias Johann Eisen, Mihkel Kampmann (Kampmaa) ja Olaf Sild. See põlvkond viljeles kultuurilis-kirikuloolist suunda (samal ajal eksisteeris vähem produktiivne materialistlik suund), mida iseloomustab keskendumine rahva „sisemisele” arengule. Seda suunda esindasid tihti usuteaduskonna lõpetanud inimesed.
Johan Kõpp uuris ajaloolasena Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu, avaldades I osa sellest 1925. aastal. Ta kirjutas palju kohalikust kiriku- ja haridusajaloost maakondade kaupa: Tartumaast, Võrumaast, Setumaast ja Pärnumaast. Pärast pikaajalist tööd 1937. aastal avaldatud „Laiuse kihelkonna ajalugu“ on tema kui ajaloolase peateos. Johan Kõpu pühendumus Laiuse kihelkonna ajaloo ning eriti selle piirkonna kiriku- ja kooliolude uurimisele oli seotud kindlasti ka sügava tundega selle kandi inimeste vastu. Kolleegid-ajaloolased on Kõpu töö taga näinud siiski ka tema eelkäijate tööd sel alal. Nimelt leidis Johan Kõpp oma uurimuseks originaalset materjali Laiuse kirikuarhiivist, kuhu Heinrich Georg von Jannau oli omal ajal kogunud informatsiooni 1830. aastate kooliolude kohta kogu Lõuna-Eestis.
23. augustil 2009 jäi Laiusel kõlama üks väga oluline mõte: majanduslikud surutised elame me üle, kuid kultuuriline surutis ei tohiks meid kunagi tabada, sest see võib meid rahvana tappa.
PEETER JÄRVELAID, professor
